Esimest korda Eesti kaitseväe ajaloos kutsus Kirde kaitseringkond reservõppekogunemistele 40aastased ja vanemad mehed, kes pole Eesti kaitseväes teeninud.
Punaväelased saavad reservõppustel sõjatarkust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel pühapäeval Kirde kaitseringkonnas alanud transpordikompanii õppekogunemine tõi kohale 60. aastatel sündinud mehed, kes on sõjanduse algteadmised saanud Nõukogude armeest, kus anti ka sõdurivanne.
"Kutsumise aluseks ei ole mõnes armees antud vanne, vaid Eesti vabariigi kodaniku kohustus, mis on põhiseaduses kirjas," ütles Kirde kaitseringkonna ülem kolonelleitnant Martin Herem ja lisas, et ka edaspidi on plaanis kutsuda reservõppekogunemistele kõiki meeskodanikke, sõltumata sellest, millises armees on nad teeninud.
Oma riigikaitse
"Ega me sealses armees ei tahtnudki olla, aga aeg oli teine ja valida ei saanud. Siia tulekuga oli vastupidi - oma riiki tahame teenida," ütles reamees Margus Vuntus.
Seersant Toomas Liiv on reamees Vuntusega päri: "Kui kriis peaks tulema, siis nüüd ma juba oskan relvaga oma perekonda kaitsta."
Reservõppekogunemine otsustati seostada Kevadtormiga, et anda reservväelastele parim pilt nende ülesannetest.
"Me valmistame neid ette kriisiajaks, millega võivad kaasas käia ka diversiooniaktid ja rünnakud kolonnile. Mehed peavad teadma, kuidas peab korraldama kaitset või kuidas hoiduda vastase löögi eest, seetõttu ongi Kevadtorm parim koht, kus seda õppida," rääkis staabi- ja tagalakeskuse ülem major Tormis Kuusik.
Esimesena kutsuti õppusele juhtivkoosseis. "Väljaõpe allohvitseridele oli küllaltki lühike - nädalaga andsime neile väga kiire, kuid piisavalt põhjaliku ülevaate jaoülema ja rühmavanema tegevusest," ütles major Kuusik.
Sel pühapäeval jõudis kohale ka reakoosseis ning eile tuletati reservväelastele meelde laskmiskunsti.
Autopolgus teeninud reamees Vuntus meenutas, et ajateenistuses nende väeosas lasta ei saanud - ühe mehe peale oli ette nähtud vaid kolm padrunit. "Nüüd on relvatunnetus juba käes," lausus ta.
Muru värvimine
Kapral Vitali Lvov rääkis, et Eesti kaitseväes on ajateenistus läbi mõeldud ning sõdur saab aru, mida tehakse ning milleks.
"Nüüd me oleme siin natuke olnud ja mõtleme, et mis see Eesti armee 8-11 kuud on. Meie olime tollal, kes kaks, kes kolm aastat. Eesti sõdur tegeleb ikka oma väljaõppega, mitte "pokazuhaga"," rääkis kapral ja meenutas, kuidas nemad pidid talvel joone järgi kõnniteid liivatama.
"Kaks meest sõitsid suuskadega, üks paremal, teine vasakul pool, ja sina muudkui liivatasid."
Ka tuli ette kindralite olmetingimuste parandamist ning lehtede-muru värvimist. "Kord kästi tualett ehitada. Tegime nii, nagu meil maal on - istumise platvormiga. Kästi maha lõhkuda - ega siis kindral ei tule istuma. Adaži "utšebkasse" tulid sügisel kindralid, nii et pidime nende tulekuks lehti rohelisteks värvima," rääkis oma teenistusest Toomas Liiv.
Kui alguses suhtusid reservväelased Eesti kaitseväkke üsna skeptiliselt, siis juba pärast esimest päeva olid nad oma meelt muutnud.
"Enne siia tulekut mõtlesin, et see on lasteaed, kus poisid käivad iga nädal kodus, nüüd aga olen 100 protsenti kindel, et poisid näevad siin tõsist vaeva. Meie ise samamoodi. Nii mõnigi kilo on juba kadunud - iga tunni tagant tõmban rihma koomale," naljatles seersant Liiv.
"Aga nii kaua, kui meil on nii suur karu kõrval, peaks meil ikkagi kaitsevägi olema. Kui me just lagedal ei saa midagi teha, siis metsas ikka."