/nginx/o/2009/06/19/196451t1h16cb.jpg)
Nõnda Mats Traadi lühiromaani "Puud olid, puud olid hellad velled" pealkirja ümber sõnastades soovin kõnelda vastuolulisest suhtumisest metsa. Et mida tean mina metsast? Iga eestlane teab, et mets on vaese mehe kasukas, et metsa joosti pakku sõdade ja hävingu eest, et mets annab süüa-juua.
Et sõnapaaril "mine metsa" on mitu tähendust. Et metsast on valmistatud ja ka kirjutatud teadmata arv raamatuid. Veel teame, et Eesti metsa on jultunud kombel varastatud, et ikka ja jälle on ta tuleroaks langenud. Enamasti inimeste hoolimatuse tõttu.
Ja loetelu lõpetuseks -, on kuulda, et meie metsa kavatsetakse majandussurutise tõttu maha müüa. Kuid tegelikult tahan kirjutada südamelt ära paar märkamist, mis mind metsale mõeldes tõredaks teevad.
Kukkunud puud
Olen näinud, kuidas metsa istutatakse, seda ka ise teinud. Tean, mida tähendab kuumal, päikesest lõõskaval päeval taimeaeda ja puukooli rohida. Tean, et metsakuivendamine võib kaevud kuivaks tõmmata. Olen isegi metsa väiksel viisil kustutanud, ja kunagi ammusel ajal, kui isa veel metsamees oli, isegi metsa valvanud, st telefoni juures oodanud, äkki keegi teatab metsapõlengust. Mitte kunagi ei helistatud, ju põles siis mets harvemini.
Aga nüüd peamõte, mis on mind juba aastaid oma kandi, st Lääne-Virumaa metsades hulkudes seganud. Riigimets on jalalt kukkunud puid, tuulemurrust, ja võimalik, et isegi vanadusest langenud puid risti-rästi täis, nõnda et mitte kuidagi ei pääse edasi, vahel ei saa enam isegi tagasi.
Kui kuulen inimeste kurtmist küttepuuhindade ja kättesaadavuse üle, siis olen vähemalt kümme korda mõelnud, miks ometi lastakse tohutul puudelaamal mädaneda, aga inimestele ei anta?
Mine või metsa kaitseks metsa vargile, sest kahjurid hävitavad kõige kõrval ka terveid puid. Edasi, miks lastakse paljud raiesmikud ja metsatukad võssa kasvada, nii et isegi liblikas ei pääse vahelt läbi. Äkki tohiks seda laristamiseks nimetada?
Nagu inimene, vajab metski noorena hoolt, kasvatamist, harimist, mille eest ta kord omal kombel peab tasuma. Jah, ta peab andma sooja, peab muutuma tarbeesemeks, sajaks võimalikuks asjaks. Niisugune on puude normaalne saatus.
Puude hing
Ent loogem kujutluspilt metsarahva, kes me ometi oleme, muistsetest arusaamistest ja tundmustest. Inimesed, kes pole eales ühtki puud istutanud, vähemalt metsaks, muidugi muigavad mu väikese fantaasia üle. Kes on aga lugenud Mats Traadi eespool nimetatud raamatut, mäletab, kuidas kirjeldatakse raiutava kuusiku oigamist kui maajumala hoiatust inimestele, kes langetasid puid viinavabriku tarvis.
Mets kuulas, kuidas velled langesid. Puude kaeblemine kostis meeste kõrvu, nad kuulsid ja mõistsid toona veel nende sõnumit, kuid oli juba hilja, kukkuv kuusk purustas hobuse selgroo ja sulane pääses napilt. Peremehe tulevik muutus aga veelgi tumedamaks, kuid see on juba teine teema.
Meie hellade vellede tüved kõlisesid kirvetera all, nad lahkusid tummalt ja uhkelt metsaseinast, kuid nende eest tasuti kätte. Miks küll?
Ju siis tunnetas miski vägi, mets ise või keegi võimsam looduses, ülekohut, ega ta muidu poleks vaeseid talumehi karistanud ..., kes ju õigupoolest täitsid käsku, teenisid igapäevast leiba, mida lauale ei jätkunud. Vaid oapudru oli neil tollelgi õnnetul paastukuupäeval toiduks. Ent vaeslaps, kel polnud enam kuhugi minna, leidis alati koha kuuse all, ja eks praegugi kuuleb sagedasti ahastamist - tuleb vist minna metsa puu alla!
Kunagi tegelesid metsaga metsamehed, aga praegu pole neid puude keskel näha ega kuulda. Kui pole enam metsavahte ega metsnikke, ei saa mets ka kellelegi oma muredest kaevelda. Mina ja sina ei oska, ei tohigi metsa ellu sekkuda. Siis on kuri karjas.
Metsahoidjad ja -kaitsjad ning muidu mehed oskavad küll ilusasti ja sageli vägagi õigesti rääkida, antakse välja metsalehti ja kutsutakse metsatalgutele, aga sellest tundub vähe olevat.
Ükskõik kui kehv ka meie elu- ja eduseis praegu on, ei tohiks metsaga kaubelda, seda võiks vaid tõelise näljahäda korral teha, muidu võib tulla maajumal meid korrale kutsuma ... Aastate pärast oma lõivu nõudma. Just - aastate pärast! Hoolimatus põhjuseks. Sellest, ehk liiga kirjanduslikust vihjest peaksid ka enesekindlad pragmaatikud, st alati kasu silmas pidajad, aru saama.
Surelikud on puud ja surelikud oleme me ise, aga eluajal võiksime üksteisest hoolida. Puud on ju läbi aegade olnud meie rahva velled ja meie nende kaaslased.
Enne kirve ja hääle tõstmist elava metsa vastu tuleks talupoeglikult kaua kaaluda. Vahest oleks arukam koristada ja hoolitseda nende eest, kes juba metsa all vedelevad ja hukkuvad. Käitumine elava loodusega näitab inimeste, kogu rahva väärikust, hoolivust aga kindlasti.
Oleme hakanud jõuliselt kõnelema loomade kaitsmisest, tehes seda vahel üsna koomiliselt, kuid puud, kes praegu nende hinge eest hoolt kannab? Kui me saaksime oma metsa kaitstud ja korrastatud, siis oleks kergem ning ausam temalt abigi paluda.