Tarmo Mänd: Rahandusminister on langenud roheliste küüsi

Tarmo Mänd. Foto: Toomas Huik.

Maksudega ei mängita. On üldteada, et kõiki makse tuleb vaadelda koosmõjus, kuid praegune poliitika on läinud seda teed, et neid analüüsitakse eraldiseisvatena.

Kui üks erakond kaitseb üht maksuliiki, teine teist, ei saagi tekkida reaalselt toimivat maksusüsteemi.

Mainitud lähenemine on kestnud Eestis juba kaks aastat ja viinud terviklahendusest üsna kaugele. Puudub maksude optimeeritud tasakaal.

Viga kordub taas

Kuigi makse tuleb vaadelda koosmõjus, rikuti juba 2007. aastal aktsiiside tõstmise ning sellest tuleneva käibemaksutõusuga otseste ja kaudsete maksude tasakaalu. Nüüd korratakse sama viga ning järjekordselt tõstetakse tarbimismakse.

Ühelt poolt on mõistetav, et tarbimismaksud toovad riigile tulu selle jõustumise päevast ehk antud juhul 1. juulist 2009. Samas annaks näiteks üksikisiku tulumaksu suurendamine efekti alles 1. jaanuarist 2010.

On selge, et riigitulusid tuleb suurendada ja tarbimismaksude nihutamine on valitsuse jaoks paratamatus. Tulude kasvatamisega on väga kiire, sest praegu kasutatakse jooksvate kulude katteks pidevalt ka pensionireservi.

Küsimus on selles, kuidas ja mis liiki tarbimismakse tõsta.

Koalitsioonikõnelustel soo­viti esialgu suurendada aktsiise 5% ja käibemaksu 2% võrra. Osalt oli selline kava mõistetav. Enamik Euroopa riike on tänaseks tõstnud käibemaksu, kuigi see mõjutab negatiivselt nii inimeste toimetulekut kui ka majandusarengut.

Lisaks maksudele tõstab valitsusliit roheliste ettepanekul veel keskkonnatasusid, mida tuleb käsitada tarbimismaksuna. On üldtunnustatud tõde, et kesk­konnamakse võib tõsta majanduskasvu, mitte -languse ajal. Siinkohal võib võrdluseks tuua Ameerika ühendriigid, kus vähendati keskkonnatasusid. Varasemalt kavatses keskkonnaministeerium tõsta neid alles aastal 2012.

Segadust ja ebakindlust süvendab asjaolu, et kohati on mitmekordistatud keskkonnatasude maksemäära.

Sellega soovisid rohelised joonistada riigieelarvesse oma valimiseelse näo. Rohelised ise nimetavad seda päästeprogrammiks, ettevõtete jaoks on küll pigem vaevade lõpetamise programm.

Näiteks olulisimale ressursile ehk põlevkivile on pandud alammääraks 14,4 krooni tonni kohta, mida võib seaduse kohaselt suurendada 100ni. Kuid suurendamise määrab valitsus keskkonnaministri ettepanekul. See tähendab, et riigikogul ei ole õigust ega võimalust kaasa rääkida.

Selline tõus on aga oluline maksuhoob, mis mõjutab absoluutselt kõike, lööb tasakaalust välja nii kohalikud eelarved kui ka riigieelarve.

Lisaks maksude tasakaalutusele külvab ebakindlust tõik, et keskkonnatasude kehtestamise mõju pole analüüsitud.

Kindlasti tulnuks eraldi analüüsida nende tõu­su mõju elektrile, mis on inimtegevuse alus nii majandu­ses üldiselt kui inimeste kodudes. Teisalt vajab eelneva analüüsi tulemusi ka rahandusminister, kes peab nende põhjal koostama järgmise aasta eelarvekava. Tuleb tunnistada, et rahandusminister on langenud roheliste küüsi.

Lisaks tõsteti roheliste nõudmisel lisaeelarves aktsiise veel 5% võrra - kavandatava energiasäästuprogrammi rakendamiseks, mille hind on 86 miljonit. Kuni pole programmi ega objekte, kuhu see rohelistele antud raha suunatakse, tekib küsimus, kas tegu pole mitte ühele erakonnale antud katuserahaga enne kohalikke valimisi.

Keskkonnatasude ja aktsiiside tõus olematu energiaprogrammi realiseerimiseks on liiga kõrge hind vähemusvalitsuse püsimiseks, sest kannatavad inimesed ja ettevõtted. Rohelised seadsid esikohale erakondlikud ambitsioonid. Tekib tunne, et rohelised näevad keskkonda ilma inimesteta.

Tee on valitud

Kokkuvõtteks võib kogu lisaeelarve ja sellega seonduvate sea­duste kohta märkida, et aktsiisid tõusevad 10%, kuigi juba praegu ei laeku need plaanitud mahus. Lisaks tõuseb käibemaks, mis samuti soovitud mahus ei laeku.

Järgmisel aastal tõusevad keskkonnatasud, millele tugineb uue aasta eelarve, kuid ei ole teada nende määra ega mõju riigieelarvele, kohalikele eelarvetele ega majandusele. Otsestest maksudest tõuseb üksnes töötuskindlustusmaks.

Sellest saab teha vaid ühe järelduse: vähemusvalitsus on niisuguses olukorras lihtsalt sunnitud jätkama oma kaks aastat tagasi valitud teed - lõhkuda otseste ja kaudsete maksude tasakaalu. Kavandatu ei suurenda tarbimist ega anna majandusele hoogu.

Eurole üleminekut ei saavutata ainult kärbete ja maksutõusuga. Läbimõtlematu tegutsemine euro nimel võib anda korvamatu löögi. Kuigi eurole üleminek loob võimalusi investoritele ning annab rahvale kindluse hoida ära devalveerimine, siis kärbetest siiski ei piisa.

Vaja on panustada majanduse elavdamisse. Selleks tuleb tagada investeeringud kui oluline meede majanduse elavdamiseks. Eurotoetuste kiiremaks kasutuselevõtuks tuleb kaotada liigsed bürokraatlikud mehhanismid, muuta riigihangete seadust ja tagada omavalitsuste omafinantseerimisvõime.

Vaja üksmeelt

Tuleb tunnistada, et riigi praegune rahandusseis vajab erakondade üksmeelset suhtumist. Pärast valitsusliidu lagunemist ja luhtunud koalitsioonikõnelusi tekkis halvim olukord - vähemusvalitsus, kellele appi tulnud hääled pigem komplitseerivad valitsuse tegevust.

Nüüd tuleb parlamendierakondadel ühiselt võtta vastutus majandus- ja maksupoliitika küsimustes. Selleks peab otsima riigikogu esimehe juures konsensust, nii nagu tehti kuluhüvitiste probleemi lahendamisel.

Mõlemad teemad on tähtsad, kuid majanduskriisi lahendamine on riigi jaoks praegu märksa olulisem.