Tänav, pink ja puu

Urve Tinnuri. Foto: Virumaa Teataja

Seal ta äkki istub, see värb-värvupoeg - märjas rohus keset paduvihma, suled sorakil ja nokake avali.

Ta näeb välja nagu kodutu laps ja appihüüdu, mis temast paiskub, võib samastada viimsepäevakarjatusega.

Pesakastist, mille varblasepaar pärast kuldnokkade ulguellu siirdumist sundvõõrandas ja kus otsustas suve teisel poolel uue kurna mitmikega maha saada, kostub värvupoja õdede-vendade ehmunud siutsumist.

Varblaseproua ei mõista pesast pudenenuga muud peale hakata, kui venitab mullast välja limukaid ja korjab raasukesi, toppides neid kisakõri täitmatusse kurku.

Linnuisa pole kodumail märgata ja ema elu näib olevat hetkel suure nutuga pooleks.

Otsustame sekkuda. Abikaasa toob pika redeli, mina nopin värvunatukese rohu seest üles.

Tillukesed küünised klammerduvad mu sõrme ümber, kostab lühike kaeblik häälitsus, siis jääb linnulaps vakka, nautides teda kaitsvate pihkude soojust.

Tal on usaldavad-unistavad silmad ja pisut mõttelage titenägu.

Varblaseema istub aial ning hädaldab, sõimab ja ... palub. Värb-värvupoeg rändab ühest peost teise, ta viiakse redelit pidi üles ja poetatakse pesakasti lennuavast sisse.

Murest ja pingest vabanenud linnuema sööstab talle järele, riidleb ja pahandab, sõnakuulmatu võsuke õigustab ennast valjuhäälselt, ent siis on kodurahu taas jalule seatud.

Tunnen veel pikka aega peos värvupoja sulgede pehmust ja pisikese südame lööke, see on kummaliselt nukkerhell, täiuslik ja elutark tunne.

Nii abitu ja haavatav näib see linnupere, see pastoraalne suverohelus ja kaugete metsade laul, ning valusalt riivab teadmine, et loodus ei jaksa ennast alati ise kaitsta ega kaitsmatuna toime tulla.

Teemärgid

Üks vana laul annab edasi kauni sõnumi, et meil kõigil on tänav, pink ja puu, mis meid kord teele saatnud.

Need read libisevad meisse nostalgiliselt, südamlikult ja paikapidavalt.

Paljudes elab punav pihlakas, mille all on vahetatud esimene suudlus, või sammaldunud kivi, valusate pettumuspisarate tumm tunnistaja, või sirelipõõsas, mille õitest sai otsitud õnne ja hiljem tolle sireli ees tõsimeeli tänuvõlglane oldud, või rohtunud ojaperv, otsekui loodud leina ja üksinduse lohutajaks.

Need on tähised, teemärgid, mis juhatavad meid ikka ja jälle kunagiste alguste, kulgude ja lõppude juurde.

Need punavad, sammalduvad, õitsevad ja rohtuvad meis meie maiste päevade lõpuni.

Minulgi oli kaks lemmikut, mille mu süda kord välja valis: vana haraline mänd ja hiigelmõõtmetes põlisvaher - üks neist nukra, teine rõõmsa päeva puu.

Mänd mõjus nagu kannatlikkus ja kartmatus ning vaher ei lakanud hämmastamast oma suursugususega. Iga tema oksaharu oli vanne - kindel, murdumatu ja püha.

Nüüdseks pole kumbagi neist puudest enam elus.

Vaevalt saadi neist jändrikest paslikku tarbe- või küttepuud, ent kellegi sae ette jäid need ometi.

Mis rääkida tavalistest, kui tavatud ja haruldasedki barbaarsel moel hukatakse.

Mõrvatud puud

Paarkümmend aastat tagasi süüdati Kõpu poolsaarel kuue sajandi vanune ohvripärn, ja et ajalugu ei lõpetaks end kordamast, pandi tänavu mais põlema Kalana roomav mänd, ainus omataoline meie maal.

Selle teo sooritajad peaksid lugema Ave Alavainu ballaadi "Ohvripuu põlemine". "Eks terve mõistus keeldu uskumast, kui tapetakse puud või väetit last," ütleb poetess.

Ütleb sedagi: "Tahame, et mõrtsukale tema viimsel tunnil aina viirastuksid elusalt põlevad puud."

Juunis saagisid juhmid päästekomandolased maha Lümanda leinamänni.

Neid mõrvu kokku võttes leidis loodusemees Henrik Relve, et paljud inimesed näevad puid nagu ründavaid objekte.

Hiljaaegu juhtus nii ka minu kodukülas. Tee ääres kasvas pilkupüüdev ümara võra ja pehmete okastega männipuuke, mingi eriline võõramaa liik.

Iga kord, kui sellest möödusin, jäi mu pilk selle kaunidusele hellitavalt puhkama. Ühel päeval leidsin iluduse küljeli maas lebamas. Ta oli jalapealt maha murtud, valge murdekoht kaetud vaigupisaratega.

Ma ei salga, et silmad niiskusid minulgi - puukese pärast, mis ilmselt mäletas viimse hetkeni oma istutaja käsi ja imetlejate pilke.

Kui meie ümber surevad ja põlevad tähised, jääb üle küsida, mille juurde me siis ilmsi või unes tagasi pöördume. Kas kändude ja tuleasemete juurde?

Ja kui meie südagi pole enam tähis, kes aitab siis pesast kukkunud värb-värvupojad pere juurde tagasi?