Repliik: Üks kool on puudu

Aivi Pargi. Foto: Tairo Lutter

Kolleeg küsis õppeaasta algul, kas ma tean soovitada algklassi jõnglasele mõnda vahvat sportimise kohta, kus ei hakata väikemehest kohe maailmameistrit vorpima.

Teisisõnu, ta tahtis leida huvitavat ja ühtaegu kehaliselt arendavat liigutamise paika, kus kasvueas rüblik saaks oma ülevoolavat energiat maandada.

Ei tulnud midagi niisugust meelde, kõik, mis olemas, on seotud kindla spordialaga ning treenerid näevad oma hoolealustes ikka enamasti tulevasi (võist­lus)sportlasi, vähemalt kohalikus mastaabis.

Aga miks mitte ei võiks mõni vastava hariduse saanud spordiinimene sellest soovist üles noppida äriidee: asutada niisugune sportijate rühm, liikumise kool, kus lapsed saaksid paar korda nädalas mitmekülgselt harjutada - joosta, pallimänge mängida, võimelda, orienteeruda, talvel suusatada-uisutada, ilma et neis nähtaks tulevasi sporditippe.

Ja kui mõni ambitsioonikam jõuabki sedakaudu kunagi tippsporti, siis on see lihtsalt boonuseks Eesti spordile.