Epp Saar ja tema teine tulemine

FOTO: Tiiu Veersalu

Kunagine Rakvere teatri näitleja ja siinne kooliteatri juht Epp Saar, kes on tegutsenud juba pikki aastaid Soomes lavastajana, räägib oma elust siin- ja sealpool lahte. Energiline naine ei välista võimalust, et ühel heal päeval tuleb ta Rakverre tagasi. Päriselt.

“Kooliteater Rakveres, see oli nagu rohkem elamise vorm, omaette ühiskond, kes elas teistsugust elu. Käsime matkamas, korraldasime õhtuid, tegutsesime koos,” meenutas omaaegne Rakvere kooliteatri juht Epp Saar-Perälä oma tegemisi 80date aastate lõpul.

Siiski tuli tema juhitud noorteteatrile ootamatu lõpp. See juhtus kuusteist aastat tagasi, 1991. aastal, kui Saar ootamatult lõpetas kooliteatri juhendamise.

Professionaalse näitleja ametist oli ta lahkunud juba 80nendate alguses. “Teatrist lahkumise põhjus oli proosaline, tollane peanäitejuht Raivo Trass ütles mulle, et ta ei näe rolle, kus ta mind rakendada saaks, ma vihastasin ja panin avalduse lauale. Teised ütlesid küll, et ära jama, mine võta avaldus tagasi, aga mis tehtud see tehtud, tulin ära,” meenutas Saar omaaegset lahkumist.

Teatrist loobumise järel proovis Saar kuidagi uutmoodi oma eluga hakkama saada.

“Kooliteater ju ei toitnud veel. Töötasin Tartu tänava internaadis kasvatajana, reaalgümnaasiumis eesti keele õpetajana, püüdsin kirjandusele loominguliselt läheneda, osa õpilasi polnud sellise suunaga rahul ja protestisid. Keeruline ja kurnav aeg oli,” ütles ta.

Kooliteatri tegemistest eemaldus ta aga tollaste linnajuhtide mõistmatuse tõttu.

“Ma olen loomult järeleandlik inimene, lootsin ja ootasin linnajuhtide ning kultuuriinimeste toetust ja arusaamist. Äkki nad mõistavad, et noortel on vaja oma maja ja kohta, kus teatrit teha. Seda mõistmist aga ei tulnud. Väsisin enne ära. Ei suutnud enam, see oli vist aasta 1990, kui ma ei suutnud ühtegi etendust lavastada,” ütles Epp Saar.

Nii otsustaski Tallinna Pedagoogilise Instituudi näitejuhtide eriala lõpetanud naine oma elus veel kord uue lehekülje pöörata.

Usuõpetuse õpetajaks

1991. aastal organiseeris Helsingi Ülikool Eesti õpetajatele teoloogiakursuse. Sinna pääses õppima ka Epp.

“Käisin juba varemalt Rakvere Kolmainu kirikus jutlusi kuulamas. Enn Kivinurm oli minu arvates üks Rakvere targemaid ja kihvtimaid inimesi. Kui aga tekkis võimalus teoloogiat õppida, mõtlesin, et katsun maailma ka teiselt poolt tundma õppida. Nii ma sinna sattusin,” rääkis ta.

Õpingud olid esialgu rasked, sest need toimusid soome keeles. Kõnekeelt oskava Saare jaoks tähendas see lisaõpinguid. “Kirjutasin lehekülgede kaupa sõnu üles, mida pärast sõnaraamatutest otsisin. Ööbimiskohas lugesin kõva häälega ühe peatüki ette, niimoodi tööd tehes hakkas keeleõpe vaikselt minema. Kuigi minust usuõpetajat ikkagi ei saanud, proovisin korra, aga see ei olnud minu ala,” meenutas Epp Saar.

Siiski on ta nüüd tagantjärele seisukohal, et kogu õpe oli talle endale väga vajalik iseenda ja tasakaalu leidmiseks.

Rahunemise järel hakkas ka elu taas rööbastesse minema. “Karhumäe Kristinen Kansaopisto pakkus mulle ühe kursuse juhendada, võtsin selle väga suure südamevärinaga vastu. Ma ei olnud ju kindel, et mu loov vaim on taastunud. Sain selle kursusega kenasti hakkama, seejärel pakkus Lapua rahvateater mulle aastaks lavastaja kohta. Läksingi esialgu sinna,” rääkis Saar.

Lavastaja

Tänaseks on sellest päevast möödunud pisut üle 16 aasta. Epp Saar on jätkuvalt Soomes ning selle aja jooksul on ta teinud mitukümmend lavastust, mis on saanud publiku sooja vastuvõtu osaliseks. Keerulisimaks peab ta oma esimest lavastust Soomes, Anti Tuuri “Põhjamaad”.

“Etendus ise ei olnudki niivõrd raske, kuivõrd seda oli kirjanik oma keerulise iseloomuga. Kui talle midagi ei meeldinud, võis ta sulle öelda, et mis asja sa passid siin, kao minema, mina sind ei taha. Õnnelikul kombel meil koostöö siiski sujus ning nii mina ise kui ka kirjanik jäime tööga rahule. Ilmselt oli paus teatritööst ikkagi minu loomingulisele potentsiaalile vajalik,” oli Saar tagantjärele rahul.

Pärast esimest õnnestumist sadas tööpakkumisi Saarele nagu oavarrest. Ta tunnistas, et esialgu valdasid teda suured kõhklused.

“Vanemat tütart, ta oli just 18seks saanud, ei olnud mul võimalik kaasa võtta, tol ajal oli selleks eriluba vaja. Ma polnud päris kindel, kas ta saab siin ise hakkama. Lõpuks ikkagi otsustasin raske südamega, et lähen Soome. Siin ju tööd ei olnud,” meenutas ta.

Nii astuski ta, kaks kohvrit ning kolmeteistkümneaastane noorem tütar käekõrval, laia maailma. Nüüd aastaid hiljem leiab ta, et tegi seda kõigest hoolimata edukalt.

“Ma olin siiralt ja meeldivalt üllatunud, kui mulle eelmisel aastal määrati Lapua linna kultuuripreemia, enamasti läheb see pikaaegsetele ja suurtele kollektiividele. See, et välismaalane ja üksikisik sai preemia, oli suur üllatus ... Aga Soomes on nii, et kui sa midagi teed nii hästi kui oskad ning paned sinna oma südame, siis seda austatakse,” selgitas ta.

Kindlasti on viljakat teatritööd mõjutanud ka tema omalaadne lähenemine teatrile ning lavastamisele. Saare sõnul ei ole ta suur Stanislavski koolkonna austaja. Tšehhovit ta aga lausa vihkavat.

“Ma ei ole kaasajooksik, et kui kõik austavad, siis mina ka. Ma austan asju ja inimesi, mis panevad mind mõtlema. Asju mida ma usun. Soomes olen ma saanud lavastada etendusi nii, nagu mina seda usun ja näen, see on aastatega andnud häid tulemusi, olen saanud endale uue hingamise,” kinnitas ta.

Tagasi koju?

Saar tunnistas, et esimestel aastatel vaevas teda põletav koduigatsus. Mitmel korral oli neil plaan koos tütrega Eestisse tagasi tulla.

Iga kord lükkusid need plaanid aga mingil põhjusel edasi.

Viimastel aastatel on aga tegemisi nii palju, et koduigatsus kipub ununema.

“Meil on Lapuas mängurühm, mis on mõeldud noorematele kooliõpilastele, pärast rühmas osalemist on neil võimalus osaleda kolmeaastases teatrikoolis, mille lõpetajad saavad ametliku tunnistuse õppimise kohta. Lisaks sellele on lavastusi, mis tuleb välja tuua, tööd jagub,” kinnitas ta.

Siiski on ta mõtted vahel ikkagi Rakvere suunas tüürinud.

Kolmel korral on ta pidanud läbirääkimisi kohalike kultuuriinimestega, kuid siiani pole need reaalse tulemuseni jõudnud. “Kui keegi teeb konkreetse pakkumise, siis kes teab, äkki tulengi Eestisse tagasi,” ütles ta.

Hoolimata hooti ründavast koduigatsusest ning soovist tagasi tulla, on ta ikkagi kindel, et tegi 16 aastat tagasi õige otsuse.

“Kunagi oli Soome minek minu jaoks põgenemine iseenda eest, seal elades olen ma ennast leidnud, ka oma elu korda seadnud. See teine võimalus on mulle andnud uue ja huvitava elu, kahetseda pole midagi,” kinnitas ta.

Epp saar-perälä

• Tallinna Pedagoogiline Instituut, näitejuhtimise eriala I lend 1971.

• Kauaaegne Rakvere kooliteatri eestvedaja.

• Lapua Teatrikooli juhataja, lavastaja.

• Abielus, 2 tütart.

Tagasi üles