Oma 80. sünnipäeva tähistanud Lehtse kooli ajalooõpetaja Helle Koitjärv saab mõnda oma õpilast üllatada lausega "Mäletan, kus su vanaisa istus". Väärtused, mida noortele edasi anda, on jäänud aga samaks.
Helle Koitjärv - Lehtse kooli turvalukk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sattusin eelmisel teisipäeval mõneks minutiks Helle Koitjärve ajalootundi koos Lehtse kooli VI klassiga. Kõlavad märksõnad Aleksander Suur, kirjandus, tragöödia ja komöödia.
"Mis on hellenism?" küsib õpetaja Koitjärv. Pobinal kostab vastus.
Kõlab koolikell ja lapsed lahkuvad. Nii on olnud ka varem. Vahetundides pole küll raadiost alati lastud Linkin Parki muusikat, kuid tunni lõpus kõlav toolide kolin ja asjade pakkimise heli on tuttav, sest Helle Koitjärv on Lehtse koolis töötanud juba 57 aastat.
Kogemuste sild
22. märtsil täitus õpetaja Helle Koitjärvel 80 eluaastat. Ta on töötanud järjepidevalt ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana, olnud aastakümneid klassijuhataja.
1952. aastal lõpetas ta Tallinna õpetajate instituudi ajaloo erialal, mõnda aega hiljem suunati ta 7klassilisse Lehtse kooli.
"Tahtsin ise siia tulla, siin oli raudtee ja see oli noorele inimesele tähtis. Raudteeühendus oli siis väga intensiivne, Tallinnaga oli hea ühendus. Ka Tapa, mis oli sel ajal rajoonikeskus, oli lähedal," meenutab ta.
Õpetajaks saamisega on Koitjärvel enda sõnul traditsiooniline lugu - oli ema õpetaja, astus tema jälgedes ka tütar. Õpetajaamet oli siis ühiskonnas ka prestiižne. "Ma ei osanud muud ette kujutadagi."
Õpetajaameti maine on aga langenud, kuid ka kolhooside ajal polnud õpetaja justkui keegi.
"Vaks vahet on ikka. Ükskord tunnetad nii, teinekord teisiti. Aga praegu ei saa seda suhtumist võrrelda. Eestiaegsete inimeste suhtumine õpetajasse ja õpetajaametisse oli hoopis teistsugune," arutleb ta.
Kuigi oli Nõukogude aeg, tundus ajalugu Koitjärvele huvitava ainena, mida edasi õppida.
"Mul oli keskkoolis väga karismaatiline meessoost ajalooõpetaja. Sel ajal olid koolis veel alles eestiaegsed õpetajad," kõneleb ta. Kuigi eestiaegsel õpetajal oli kahtlemata raske oma õpilastele Nõukogude Liidu ajalugu õpetada, pidi ajaga kaasas käima.
"Mäletan, et tal oli huvitavat pildimaterjali Tsaari-Venemaa ajaloost, mida nemad olid rohkem õppinud."
Ja nii see huvi õpetajalt õpilasele, hilisemale õpetajale, edasi kandus.
Huvi pole
"Vaat seda ma võin öelda, et noored ei tunne huvi," vastab ta küsimusele, kas noored tunnevad huvi Eesti riigis ja kodukohas toimuva vastu.
"Kui vanem on jäänud tööta, mis vaimsus seal kodus siis on. Põrkab tagasi kõik see, mida tahad heaga anda," arvab õpetaja.
Koitjärvel endal on huvi päevapoliitika vastu aga suur. "Ega ajalooõpetaja saagi teistmoodi olla. Kes siis veel peaks meie ühiskonna vastu huvi tundma."
Hommikul võtab ta ikka jututeemaks, mida on kuulnud uudistest või vestlussaadetest.
"Noored on teinekord kohe pahased, et mis sa torgid."
Paradoksaalsel kombel on võimalusi infot saada rohkem kui mõnikümmend aastat tagasi, aga huvi aina väheneb, kõige vastu.
"Näiteks mõni aasta tagasi alustasime e-kooliga. Siis uuriti kodus hindeid. Praegu on huvi kadunud. See on kõige hirmsam, et ka vanem ei tunne huvi lapse õppeedukuse vastu," nendib ta.
Samas on Koitjärv õpilastega töötanud pea 60 aastat.
"Mõned mu tuttavad, kes on pensionil, küsivad ikka, kuidas ma tahan kooli minna, õpilased on ju nii kraadeks läinud. Eks sellel tööl on ikka oma võlu ka, kui sa näed, et sa saad neist jagu. Nende hulgas olles tunned end ka paremini. Mis loeb see kodus istumine selle kõrval siis," arutleb Koitjärv.
Rõõmu teeb õpetajale see, kui õpilased tulevad kooli pärast selle lõpetamist tagasi. Ka oma laste ja lastelaste kaudu.
"Minu esimesed õpilased lõpetasid kooli 1955. aastal. Nüüd on koolis õppimas või õppinud ka neist mõne lapselapsed."
Nii teab ta meenutada, kuidas õppis ühe või teise lapse isa.
"Mõnele saan öelda, et mäletan, kus sinu isa või vanaisa istus. See on lastele alati tohutu üllatus ja hakkavad siis pärima, kuidas need lood isadega siis ikka olid."
Nüüd on igas klassis vaid neli-viis last, kuid Koitjärv mäletab ka seda, kui ühes klassis oli üle 40 lapse.
Kollektiviseerimine toimus paari aasta jooksul pärast 1949. aasta märtsiküüditamist ja kooli tulidki peamiselt kolhoosnike lapsed.
"Siin ümbruses oli tollel ajal üks Järvamaa esimesi kolhoose. Viiendasse klassi tuldi ümberkaudsetest algkoolidest, mida oli siin suur hulk."
Alguses polnud ka paralleelklasse, olid mammutklassid, mida praegu seoses haridusreformiga väga peljatakse. "Ka selliseid asju on ajaloos olnud."
Kui Lehtse koolis on olnud aegu, mil õpilasi oli paarsada, siis nüüd on neid kõigest 50. Väike klass võimaldab aga jõuda iga lapseni.
"Rõõmu teeb see, kui mõni õpilane tuleb midagi ise küsima või uurima. Aga nad tahavad väga vähe ise küsida," on lisamaterjali "sokutamine" Koitjärve sõnul paras kunst.
Koitjärv meenutab, kuidas ta oli kord tunnis rääkinud natuke memuaare, nimetanud aastaarve ja juhtumisi, kui üks õpilane küsinud: "Aga kuidas te suudate nii palju aastaarve meeles pidada?"
Koitjärv end aga tunni ajal üldjuhul meenutama meelitada ei lase - kõigepealt tuleb ikka tunnimaterjal läbi võtta.
"Nii rõõmsa meelega kavalalt küsivad, et rääkige seda või teist, aga ütlen, et enne võtame asjad läbi ja siis räägin. Nad ei ole mind selles suhtes haneks tõmmanud."
Küll on ta aga suunanud noori nende perekonnalugude juurde ja sellest on sündinud tõeliselt huvitavaid uurimusi, mis jõudnud üleriigilistele konverentsidele.
Ise on ta uurinud ka Lehtse kandi ajalugu, muu hulgas metsavendlust.
"Ega nad polnud paipoisid seal metsas, ei olnud nii, et nemad olid meile vabaduse toojad," pole Koitjärv nõus neist kirjanduses loodud kuvandiga.
Viimasel ajal on diskuteeritud, kui palju on vaja rääkida küüditamistest, kommunismi kuritegudest, kui kasulik või kahjulik on see ühiskonnale.
"Ükskord mõtlen nii, et on vaja, et noored teaks. Minusugune teab seda ju reaalajast. Kas aga seda haava on vaja lahti kiskuda?" arutleb ta.
Küll on Koitjärv seda meelt, et kuigi paljud taandavad end sellest teemast, nimetades end vaid käsutäitjaiks, oli neist igaühel osa eestlaste küüditamise loos.
"See on üks väga segane lugu ja paikkonniti erinev," lisab ta.
Noored aga ei taju, et ajalooraamatutes kirjas olevaga on kaasnenud ka elu, et see kõik polnudki nii ammu. "Neile tundub kümme aastat juba kohutavalt pikk aeg."
Juurtest tiibadeni
Koitjärv nõustub, et see, kuidas tema ajalugu õpetab, erineb ilmselt napi elukogemusega noorte õpetajate viisist.
"Võib-olla see teebki selle ameti selliseks, et ma teda armastan. Teadmine on juba nii laialdane. See lihtsalt tuleb ajaga. Kirjasõnas ei ole kõiki asju, mis suusõnas edasi levib."
Ajalugu on ka hobiks saanud. "Ma olen küll püüdnud ajaloost distantseeruda, muidu kõik raamatud on ajaloost. Nüüd olen püüdnud muust ka lugeda," naerab ta.
Oma kooli pärast on aastate jooksul hirmu tuntud küll ja paraku seisab sel ees ilmselt algkooliks muutumine.
"Ei saa ju kuskilt juurde tuua noori peresid ega ettevõtlust," lisab ta.
Aga mälestused on tema sõnul lastel hoopis teised, kui kuskil majade vahel koolis õppides.
Õpilased on kooli patrioodid, ka vanemad, kes on ise siin koolis käinud. Ja ei küsi, miks kool alevist väljas Pruuna mõisas peab olema.
Aga see sügisene lehtede riisumine suures mõisapargis ...
"Ma olen ikka mõisnike peale pahane olnud, et miks nad istutasid nii palju vahtrapuid. Mõned üksikud on tammed," naljatleb Koitjärv.
Lehtede riisumiseni on veel aega ja mõisatrepil seisavad alles suusad, oodates kehalise tundi minevaid lapsi.
"Inimesel peavad olema nii juured kui tiivad," kõlab Lehtse kooli moto. Juurte kohta teab õpetaja Helle Koitjärv rääkida, jätkuks vaid noortel huvi saada tiivad.
Viive Linnjärv,
Lehtse kooli direktor 1994-2006
Helle Koitjärv on hoolitsev ja aus inimene. Ta on inimene, kes peab väga lugu heast haridusest ja õpetajaametist. Oma vanuse kohta on ta väga noor - surfab internetis ja püüab alati ajaga kaasas käia.
Kui meenutada, siis 50. aastatel oli ilmselt tal väga raske olla ajalooõpetaja. Sai temagi omad vitsad, sest kord seinalehes oli eestiaegse mundris mehe pilt.
Kooli direktor Johannes Kuulbach tehti selle tembu peale ametist lahti, noor õpetaja Helle sai noomituse.
Ta on Lehtse valla elav entsüklopeedia. Et ta elas kooli kõrval, pidasid koolijuhid, kelle reas ka mul oli au 12 aastat olla, teda ikka maja turvalukuks.
Nooremad kolleegid on teda nimetanud hea ja kurja tundmise puuks - avaldab alati oma arvamust sirgjooneliselt.
Helle Koitjärv
• Sündinud 22.03.1930, pärit Järva-Jaanist.
• Õppinud Paide keskkoolis ja lõpetanud Tallinna õpetajate instituudi ajaloo erialal.
• Poja ema ning pojapoja vanaema.
• Lehtse koolis on ta õpetanud lisaks ajaloole ka eesti keelt ja kirjandust ning olnud klassijuhataja.