Urmas Laht: Kas eurost sünnib kasu?

Urmas Laht. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Ettekanne on peetud Rakveres 24. mail Euroopa Parlamendi Eesti infobüroo ning Virumaa Teataja korraldatud arvamusliidrite lõunal teemal “Kas eurost saab sõnnik meie (põllu) majandusele?”.

 

Kas euro on sõnnik meie põllumajandusele? Ühelt poolt on sõnnik see, mis paneb taime hästi kasvama. Teisalt on euro praegu langusteel ning temast võib saada sõnnik, mis hoopis määrib.

Sissejuhatuseks pisut oma firmast. OÜ Markilo on asutatud 1993. aastal ning tänaseks oleme jõudnud umbes 62 mln kroonise aastakäibeni. Töötajaid on hetkel 27, aastal 2008 oli see arv 52. Turgude järele oleme vaa­danud nii lääne kui ida poole, aga ka Eesti turule. Kõige atraktiivsem on Vene turg, sest seal on hind kohati 40 protsenti kõrgem kui Eestis ja Kesk-Euroopas.

2005. aastal suutsime nuputada Vene tollides sobiva võimaluse: elusloomadele oli kehtestatud 5 protsenti tollimaksu, rümpadele 35 protsenti. See andis meile esimestel aastatel suure turueelise. Nüüdseks on kasum vähenenud, kuid siiski 15-20 protsenti kõrgem kui Eesti siseturul.
 

Euroopa tugifondidest eraldatakse Eesti ettevõtetele farmide ajakohastamiseks ELi kaasfinantseeringuna 40-50 protsenti projekti maksumusest. Reeglina on ka pangad nõus antud projek­te toetama, et raha jõuaks efektiivselt ettevõtjani. Tänu pankadele ja omatoodetud kasumile oleme igal aastal suutnud investeerida tootmise nüüdisajastamisse, et olla teiste Euroopa farmidega samal tasemel.

Motivaatorid

Oleme oma firma töötajatega käinud mitmeid kordi Taani farmides õppimas, kuidas efektiivselt majandada ja riske maan­dada. Kui 1990ndatel käis mõni välislektor põllumajandusest rääkimas, mõtlesin, et mis siin rääkida, andke parem raha ja me teame ise, kuidas majandada. Nüüd mõtlen, et rääkige,  pärast vaatame, kuidas ideed ellu rakendada. On oluline end ja kollektiivi motiveerida.

Teiseks oluliseks teguriks pean tõuaretust. Mullu õnnestus meil Eestisse tuua Kanadast uus seatõug Djurok, mis on kont­rolltapmisel näidanud, et antud tõusigade kasv on tunduvalt kiirem ja söödatarve väiksem, mis tagab madalama omahinna ehk suurema tulukuse. Lihal on ka paremad maitseomadused.

Murelapsed

Murelasteks on praegu head töötajad, keda on väga raske leida suurele töötusele vaatamata. Puudus on keskastme spetsialistidest ja tippjuhtidest. Nüüd on töötajate erialane koolitamine farmides ettevõtja kohustus. Esialgu õpetatakse tööliseks, siis va­nemtööliseks ja sealt edasi farmijuhatajaks. Kahjuks ei ole harv situatsioon, et töötaja, olles saavutanud juba piisava vilu­muse, suundub tööle Soome.

Eesti riik on suhteliselt lühikese ajaga tõstnud elanikel ja et­tevõtetel maksukoormust. Tänaseks on Eesti ettevõtja viidud olu­korda, kus sisuliselt hakkab oma­hind ületama realiseerimishinda. Ja selles ei ole süüdi farmerite valed otsused, vaid riikli­kud maksud.

Eelmise aasta paremaks näiteks on ühe hingetõmbega tõstetud käibemaks. See tõi kaasa kvaliteetsemat sorti lihasaaduste hinnalanguse ja kaubandussõja. Väga  ettevõttevaenulikuks pean liigsete keskkonnanõuete täitmise kohustust. Üleminekuperiood ELi nõuete täitmiseks lepiti kokku liiga lühike. Omal ajal suutsime Euroopas selgeks rääkida, et meie maareform ei ole jõudnud planeeritult lõpule, sama juttu peaks rääkima keskkonnanõuete kohta – meie hajaasustus on nii suur, meie tahtlik reostamine aga minimaalne.

Nõuda tänapäeva farmeritelt sõnnikuhoidlate katmist, et ammoniaagi lenduvus oleks minimaalne, on mõttetus – riik surub ettevõtted põlvili, kuigi kesk­konnanõuetega ei tõuse majanduslik efektiivsus ega rentaablus.

Üks kord aastas käib keskkon­nainspektor farme kontrollimas, kas nõuded on täidetud, ja selle kontrolli maksab kinni ettevõte. Selliste piirangute seadmine majanduslikult raskel ajal ei ole õigustatud. Kui vaatame kesk­konnaprobleemide tõsidust ja tahame neid lahendada, siis tuleks kõigepealt Ameerikal sellega tegeleda. See riik paiskab iga päev tunnis kümneid kordi rohkem heitgaase õhku kui meie väike Eesti terve aasta jooksul.

Eurost sõnnik

Kui lähema viie aasta jooksul euro devalveeritakse, siis selle sõnniku kasu meie majandusele on küsitav. Kui euro tugevneb ja saavutab positsiooni nagu paar aastat tagasi, on sõnnik, mis paneb ettevõtluse kasvama, päris korralik.

Kindlasti tuleks üle vaadata toetusprogrammid. Kas on vaja nii palju kiigeplatse  ehitada või nende asemel hoopis ettevõtluse arengut toetada? Kui me ettevõtluse maal koomale tõmbame, kes seal kiigeplatsil siis käima hakkab?

Olen 99,99% kindel, et euro toob meile hindade kallinemise. Seda tehakse järk-järgult. Tänaseks on juba näha 2-3protsendilist hiilivat hinnatõusu. Arvan, et 10-20 protsenti tõusevad hinnad enne eurot ja teist sama pal­ju pärast euro tulekut.

Euro tulekuga räägitakse investeeringute tõusust ja meie muutumisest uuesti atraktiivseks töötegijate maaks. Kui vaatame võõrkapitali sissetulekut, siis liha-ja piimatööstuses oleme sattunud keerulisse olukorda. Suuremad lihatööstused on soom­laste kontrolli all, kapitali saa­vad nad siit kahel moel: esiteks eurotoetused investeeringuteks ning teiseks ostetakse tooraine Eesti turult kunstlikult allasurutud hindadega, näiteks piim ja sealiha.

Nõo ja Saaremaa lihatööstusele, mis on Eesti kapitalil, ei suuda Eesti lihatootjad sellises konkurentsis vastu tulla. Kui võr­relda Rakvere lihakombinaadist saadavat liha hinda Vene turuga, siis ületab see ühe seakoorma pealt sada tuhat krooni. Nii ei olegi mõtet siseturule oma toodangut enam müüa.

Eesti ettevõtjad ei suuda kah­juks omavahel ühistegevuses eri­ti kokku leppida, et kujundada tu­gevat müügistrateegiat, mis mõjutaks siseturul piisavalt hindu. See on meil suureks nõrkuseks. Nii et kannatlikku meelt euro tulekul, tarku otsuseid ettevõtjatele, pankadele avatust ja kiiresti tulevaid häid otsuseid ning omavalitsustele mõistvat suhtumist ettevõtjatesse.