Habras vabadus

Vabadussõja võidusamba remont. Foto: Liis Treimann

Ilmselt ei osanud keegi meie toonastest riigikogulastest aastal 2005 uneski näha, kuidas viiakse täide nende otsus rajada Vabadussõja võitu tähistav sammas Tallinna Vabaduse väljakule.

2007 tunnistas žürii Vabadussõja võidusamba konkursi võitjaks noorte autorite töö “Libertas”, mille alusel hakati püstitama Vabadussõja mälestusmärki, et avaldada austust nii neile inimestele, kes, relv käes, eesti rahvale oma riigi rajasid, kui ka neile, kes sõna või relvaga Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest välja on astunud.

Küll ei olnud kavandiga rahul Tallinna ülikooli Eesti humanitaarinstituudi kolleegium, kunstiakadeemia ja arhitektide liit, kes hindasid selle esteetiliselt ebaõnnestunuks ning puudulikuks kultuurilise sõnumina.

Diskussioone jagus nii arhitektuurilisi kui ideoloo­gilisi. Aga lõpuks sai sammas püsti ning avati suurejooneliselt mullu võidupüha ööl.

Selle rajajad said aastapäevad tagasi kaitseminister Jaak Aaviksoolt ka teenetemärgid.

Ilu ei jätkunud kauaks: Tšeh­hi firma paigaldatud klaas­paneelid muutsid värvi, samba sisevalgustus ei toiminud.

Tänaseks on meie Vabadussõja võidusammas pandud sootuks tara taha – et ei osutuks möödakäijatele eluohtlikuks.

“Vabadussõja võidusammas vajas püstitamist – seda tänuvõlga ei saanud enam ku­hugi edasi lükata. Ja küll ta saab seisma ka niisugusena, nagu ta seda väärib. Seda vastutust pole mul ka kuhugi delegeerida,” märkis kaitseminister Aaviksoo.

Igatahes on Vabadussõja võidusamba materjal sümboolne – nii sammas kui vabadus on haprad ja pudenevad kergesti kildudeks.

Seda kindlamalt tuleb mõlemaid rajada ning hoida.

Vabadussõja võidusambal pole tähendus üksnes eestlaste jaoks. Teist sedavõrd suurt ja kogukat klaasmonumenti maailmas ei leiduvat.

Paraku on võidusamba püstitamisega seonduv muutunud juba anekdoodiks.

Loodetavasti on ühel päeval tuledes särav klaasist võidusammas Eestis siiski sama armastatud nagu Triumfikaar Prantsusmaal.