Igapäevane akrobaatika Mosambiigis

FOTO: Triinu Sikk

Alates Maputosse jõudmisest pole siin vist ükski päev möödunud bussisõiduta. Chapa-sõit tähendab minu jaoks iga päev umbes pooltteist tundi palavas bussis võõraste inimeste vahele surutuna, pooltel kordadel laest tuge otsides või kaasreisijate najal püsti seistes. Kuidas tundub?

Tellijale

Chapa tähendab siinmail bussi. Enamik linnaliinibusse on üheksakohalistest minibussidest ümber ehitatud sõiduvahendid. Pagasiruumi asemele on lisatud üks rida istekohti ning kolmele inimesele mõeldud reas istub neli reisijat. Kui arvestada ka kohaga juhi kõrval esiistmel, saab bussis seega istuda 17 inimest. Tegelikkus on aga see, et kaks istekohta pakitakse kokku ja nõnda mahutatakse ukse juurde seisma (ehkki tegu on kõike muud kui seismisega) umbes kaheksa sõitjat. Ja nii ongi saanud Eestis tuntud üheksakohalisest minibussist tõeline Mosambiigi chapa, kuhu on võimalik sisse pressida pea 25 inimest.

Liugukse juures on cobrador ehk ukseavaja ja piletiraha koguja, kellele oma peatuse saabudes tuleb hüüda “Paragem!” ning lahkudes raha ulatada. Linnaliinibussi pilet maksab lühema marsruudi puhul seitse, pikema puhul üheksa metical’i (1 euro on ligikaudu 43 metical’i). Samuti on cobrador’id need, kes sõidavad bussiaknast (või ka uksest) pooleldi välja kõõludes ning üksteise võidu liinide nimesid karjudes.

Tagasi üles