Kiri Baltoscandalilt: Viimased päevad

Andres Pulver Foto: Virumaa Teataja

Baltoka kolmas päev algas paljude jaoks Erik Alalooga ja Hans-Gunter Locki kunagise limonaadivabriku hoones esitatud kinemaatilise müsteeriumiga, mis paljude jaoks müsteeriumiks jäigi. Poolikuks osutusid nii esimene kui ka teine etendus.

Esimese keeras kihva kultuuriministeeriumi teatrinõunik ja SA Rakvere Teatrimaja nõukogu esimees Tõnu Lensment, kes liiga usinalt osalusteatrilaadses etenduses nuppe näppima kippus.

Indrek Saare kannatused

Endine Rakvere teatri direktor, praegu riigikogu pinki nühkiv Indrek Saar arvas muiates, et peaks tõstatama küsimuse, kas Rakvere teatri nõukogu esimeheks ikka sobib inimene, kes teatris käituda ei oska.

Paar tundi hiljem ei olnud Saar enam sugugi nii lõbus, vaid vandus tulist kurja ja ähvardas Baltoscandali pealikku Priit Rauda füüsilise kättemaksuga Mette Ingvartseni tammumistüki “Giant City” näitamise eest. Kehitasin õlgu, sest mingi hetkeimpulsi ajel jätsin selle vahele.

Viimasel päeval nähtud Ingvartseni teine ülesastumine “Evaporated Landscapes” oli aga lummav ambient, ajusoppides kerkis kohe esile Brian Eno vaim, mis kogu etenduse kohal hõljus. Ja absoluutse pimeduse kogemine oli elamus omaette.

Festivali üheks peaesinejaks tituleeritud Philippe Quesne’i “Big Bang” tekitas paljudes vastakaid tundeid, aga üldiselt kippusid peale jääma need, kellele see ülimalt täpne ja valusalt aeglane tükk meeldis. Peab vist ennastki sellesse seltskonda arvama.

Maike Londi ja Riina Maidre “PostUganda” oli kummastav kogemus. Kui võtta seda kontserdina, oli see kehvake; kui vaadelda asja teatrina, siis ilmselgelt nõrgalt lavastatud. Aga millegipärast oli see lahe, seeriast “tõelisi festivalitükke”.

Festivali viimane päev algas tavapärase jalgpalliga, milles küünikud olid kuuldavasti 4:3 romantikuid võitnud. Palav oli, ei viitsinud kohale minna.

Surnud hobune

Mette Ingvartseni visuaalselt uhke esituse järel tuli loksuda Rahu halli, et saada kätte seekordse Balto­scan­dali kõige jubedam litakas Hollandi trupilt Dood Paard ehk Surnud Hobune, kes muud­kui päris ja päris.

Kohati tundus asjal isegi mingi sisu taga olevat, aga mõne näitleja päris jubeda aktsendiga lavale paisatud ingliskeelne tekstilaam läks lihtsalt kaotsi.

Kui ikka iga viie minuti tagant tahad kella vaadata, siis on midagi valesti. Kui kahe minuti tagant hakkad kella vaatama, on väga valesti. Surnud hobune on surnud hobune.

Indrek Saar leidis minu ja veel päris palju inimesi oma mõttekaaslasteks Priit Raua füüsilise karistamise osas. Verevalamiseks siiski õnneks ei läinud.

Tõele au andes peab ütlema, et Raud lausa provotseeris seda, et tal natuke aadrit lastaks, sest laupäevaõhtuse jalgpallimängu ajal oli ta vist pea ainus, kes söandas valjuhäälselt kuu­lutada, et on Saksamaa fänn, ja rõõmustas sakslaste või­du üle. Teatraalid on õnneks rahumeelne rahvas ja Raud jäi ellu ning isegi terveks.

Ühe suure elamuse (ja seda nii positiivses kui ka negatiivses mõttes) oleks peaaegu ära unustanud. Piiteri Akhe inseneriteatri “Faust. 2360 sõna” oli ülimalt nutikas lähenemine kõigile tuntud loole ja korvas mõnevõrra soom­laste puudumist. Mingi hingesugulus Kristian Smedsi kirikumeeste lugudega oli kahtlemata olemas.

Samas tekitas muidu nii lahe tükk päris piinava enesetunde. Ma ju selline imelik inimene, et ei kannata seda va viirukit või üldse neid haisupulgakesi. Silmad jooksid vett, süda läks pahaks ja hingamisega oli raskusi.

Aga kangelast mängides pidasin lõpuni vastu, sest asi oli seda väärt.

Baltoscandal oli osalemist väärt. Kogeda senitunnetamatut, lasta oma alateadvusel minna tundmatutele radadele eksle­ma, avastada ennast teatris ja teat­rit endas.

Praegu tundub kaks aastat, mis on järgmise bal­tokani jäänud, päris pikk aeg, aga tegelikult lendab see kiiresti.
Kohtume kahe aasta pärast, vabandusi vastu ei võeta.