/nginx/o/2010/02/11/310052t1h53a1.jpg)
Sattusin vaatama dokumentaalfilmi, kus jälgiti kahe jõuguliikme eluolu Mexico City vanglas Santa Marthas. Film oli õõvastav – vanglas olevat pussitamised ja vägistamised igapäevased.
Repliik: Elu karmides vanglates
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vangidel on võimalus kolida Lurigancho vanglasse Peruus, mis ehitati 3600 vangi jaoks, ent seal viibib 10 000 vangi, keda valvab vaid 100 relvastamata valvurit. Vangidele on antud võimalus korra hoidmiseks ise reeglid kehtestada.
Seal on kujunenud territoriaalsed tsoonid. Kui vang näiteks varastab, saadetakse ta tsoonist väljapoole, kus süüa saavad nad vaid teiste ülejääke. Kui sedagi.
See pani mind mõtisklema – sealsete vangide näol on tegu külmavereliste mõrvaritega, kes oma elu teistmoodi ette ei kujutagi. Ehk ei olegi nad väärt midagi enamat? Ehk annaks ka Eestis nõndaviisi maksumaksja raha kokku hoida?
Selge on aga see, et nii karmist vanglast vabanenud enam normaalse ühiskonnaga ei kohane.