Ingrid Räästas: “Matemaatika on õpitavam kui keeled”

Rakvere gümnaasiumi 9. klassi õpilane Ingrid Räästas on õpetajatele justkui kullatükk – pole õppeainet, milles taibukat neidu olümpiaadile ei võiks saata. Lõppevat õppeaastat jääb Ingridile meenutama 11 olümpiaadi, neist matemaatikas riiklik esikoht. Ingridi õpetaja on Maire Noormaa.

FOTO: Marianne Loorents

Rakvere gümnaasiumi 9. klassi õpilane Ingrid Räästas on õpetajatele justkui kullatükk – pole õppeainet, milles taibukat neidu olümpiaadile ei võiks saata. Lõppevat õppeaastat jääb Ingridile meenutama 11 olümpiaadi, neist matemaatikas  riiklik esikoht. Ingridi õpetaja on Maire Noormaa.

Palju õnne! Riiklik esikoht 9. klasside arvestuses on suur saavutus.

Võib öelda, et see oli 9. klasside arvestuses, kuigi päris tõsi see ei ole. Teise koha sai 6. klassi õpilane, samuti osales 8. klassi õpilane, kuid teine temavanune osales hoopis 10. klasside arvestuses. Vanusegrupid ei ole rangelt piiritletud, see on maakondlikest reeglitest erinev, aga jah, minu võit tuli 9. klasside arvestuses.

Kust need tublid lapsed pärit olid, kes endast tunduvalt vanematega võistlesid?

Tartust Miina Härma gümnaasiumist. Lääne-Virumaal on pigem keskmine tase.

Kas selline vabariiklik võit oli sinu jaoks esmakordne?

Vabariiklikku individuaalvõitu mul olnud ei ole. Võistkondlikel võistlustel on küll esikohti tulnud. Kõige parem riiklik koht on siiani olnud viies, mille saavutasin tänavu eesti keeles. 6. klassis sain riiklikult viienda koha bioloogias.

Siis võib ju öelda, et pole ainet, mis raskusi valmistaks. Kuidas see nii on läinud?

Ma ei ütleks, et teen rohkem tööd kui teised. Enamiku ajast  lihtsalt proovin võtta ainet kui ainet. (mõtleb pikalt) Ma ei hakka keskenduma millelegi, mis mulle hetkel tähtis ei ole. Head tulemused tulevad kas vedamise tõttu või loomulikust oskamisest.

Kas sul tuleb siiski millegagi ka vaeva näha?

Inglise keel on kõige lihtsam. Teiste võõrkeeltega on asjad pisut teisiti. Hetkel õpin ainult saksa keelt, kuid sellega lood nii hästi ei ole. Kasuks tuleb aga jälle see, kui osata hästi eesti ja inglise keelt, sest paralleelide tõmbamine on võimalik. Viie peale õpin ikka ära.

Enne matemaatika olümpiaadi väitsin, et olen humanitaarinimene, raudselt. Tegutsen keeltega, inimeseõpetusega, mind huvitab ajalugu. Nüüd ma enam ei tea, mida öelda. Matemaatika tuleb ju ka hästi välja. Füüsika ja keemiaga läheb pigem kobamisi, need pole nii heal tasemel, kui võiks olla.

Kui palju matemaatika riiklikul olümpiaadil sinu vanuserühmas osalejaid oli?

Kakskümmend viis.

Aga kuidas sa ennast pärast ülesannete lahendamist tundsid?

(naerab) Peaks mainima, et sain maakondlike tulemuste põhjal viimase üheksandikuna riiklikule olümpiaadile. Mul oli väga väike võimalus sinna üldse pääseda. Kohapeal mõtlesin, et kui ma ka viimaseks jään, mis seal ikka – riiklikult olen ju kahekümne viies. Nutma ei hakka.

Ülesanded olid aga hämmastavalt lihtsamad kui maakondlikus voorus! Siis tärkas lootus, et päris viimaseks ma äkki ei jäägi, saan kümnenda koha. Pärast tuli välja ...

Kas siinkohal võiks rääkida loo, kuidas ma tulemustest teada sain?

Jah, loomulikult.

Oli kahepäevane olümpiaad. Esimesel päeval pidid tulemused selguma kell 11 õhtul. Mängisime grupi inimestega kaarte ja ootasime.

Möödus veel pool tundi. Lõpuks, kell pool kaksteist öösel saime tulemused teada. Need olid kirjas koodi, mitte nime järgi.

Teised vaatasid enda tulemusi enne, mina tegin seda viimasena. Hakkasin altpoolt pihta. Lappasin, lappasin, jõudsin üles ja hakkasin karjuma. Ööbisime hostelis ja parasjagu pidi öörahu olema, nii et mu karjumine oli teistele pisut ebamugav.

Kui see oli kahepäevane olümpiaad, mis siis teisel päeval toimus?

Ülesandeid siis enam ei tehtud, pigem oli huvipäev. Loengud, kokkuvõtted. Esimesel päeval tegime niigi viis tundi ülesandeid.

Nüüd, kui sa oled vabariigis kõige parem, mis sellega sinu jaoks kaasneb?

Ma ei ole kindlasti vabariigis kõige parem. See, kes olümpiaadil kolmanda koha sai, tegi mulle lahtistel matemaatika võistlustel mitme kohaga pähe.

Aga praegu peaks olema võimalus kandideerida Eesti rahvusvahelisele IMO (International Mathematical Olympiad – toim.) võistlusele. Sinna läheb Eestist kuus inimest, need valitakse kõikidest vanuserühmadest.

Kas sa kandideerid?

Proovin. Kuid ma kardan, et ei saa, sest selle aasta 12. klasside õpilased on väga tugevad ja paljud sealsed ülesanded on sellised, millest koolis ei räägitagi, isegi mitte gümnaasiumiastmes.

Aga kuidas ikkagi see 6. klassi õpilane siis põhikooli lõpetajatest parem oli?

On võimalus, et ta on lihtsalt väga tark. Teisalt on siin ikkagi õpetaja käsi mängus. Eks see on ju vägev, kui 6. klassi laps oskab matemaatikat nii heal tasemel, aga seal taga on tegelikult väga suur töö.

Ma tegelikult ei tahaks olla selle õpilase kingades, kellel õpetaja soovitab tegeleda gümnaasiumitasemel ülesannetega. Mina  õppisin kuuendas klassis alles peastarvutamist. (naerab)

Matemaatika sinu jaoks ilmselt keeruline ei ole, aga kuidas su meelest õpilaste tase ja oskused selles aines üldiselt on?

See on kindlasti paljudele raske aine. Mõned õpilased ei mõista seda sugugi, teised on täitsa viielised. Matemaatika on palju rohkem õpitav kui keeled. Peab lihtsalt tegema endale valemid selgeks ja oskama neid kasutada. Vaja läheb loogilist mõtlemist, aga seda pole ilmtingimata kõigile antud.

Kui palju sul päevas õppimise peale aega kulub?

Oleneb. Praegu on palju töid ja esitlusi, nende peale kulub päevas ligikaudu tund. Üldiste koduste tööde peale läheb umbes 15 minutit.

Jääb sul aega ka huviringideks?

Ma osalen meie kooli teatriansamblis, kuigi ma mingi eriline näitleja ei ole. Kooliüritustel püüan ka käia. Väljaspool kooli käisin trennis, aga ühel hetkel läks see liiga võistluslikuks.

Kas kiire aeg koolis hakkab sinu jaoks nüüd läbi saama?

Kevad on talvest pisut rahulikum. Siis oli olümpiaad olümpiaadi otsa, lisaks võistlused, vahepeal tuli jõuda koduseid ülesandeid teha ning koolis käia. Põhikooli lõpetamine on veel ees. Pärast olümpiaadi ei tundu eksamid enam nii hirmutavad.

Millised on plaanid gümnaasiumiõpinguteks?

Kõige toredam oleks jääda ikkagi väikesesse kooli, kus on rahulik ja vähem sellist hirmsat konkurentsi nagu näiteks Tallinna reaalkoolis.

Kümme inimest läheb korraga olümpiaadile ja kõik toovad esikoha. Sellist asja ei tahaks.

Kas sa tunned vahel, et koolilastel on pinge väga suur?

Kõige suurem probleem on praegu koduste tööde hulk. Seda võiks vähendada, koolis õppida ei ole sugugi nii hull. Paljudel on kodus iseseisvalt õppida raske, eriti kui ollakse mõnest tunnist puudunud.

Tahaksid sa midagi lisada?

Mul oli terve ilus lause mõeldud vastuseks küsimusele, kuidas ma olümpiaadiks valmistusin. See kõlab nii: olin tervelt üheksa aastat selleks olümpiaadiks valmistunud.

Tagasi üles