Maailma ainus punklaulupidu protestis punkarite südamelöökide rütmis

Kui rongkäik peaaegu 1 500 osalejaga vallimäele jõudis, lubati kõigil värvikatel persoonidel lauluga hullata, röökida ja seda pungilikult esitada.

Enne veel, kui lauluks läks, lubati avasõnadeks pulti kultuuriminister Indrek Saar, Rakvere linnapea Mihkel Juhkami ja peokorraldaja, idee autor Üllar Saaremäe. Peo ristiisa luges Juhan Viidingu luuletust "Tagasiarmumine."

Nii see pidu vaikselt hoogu üles võttis. Kui veel laulupeo avalöök, klassikaline Sex Pistolsi repertuaarist tuntud „Anarchy in the U.K“ mõne jaoks emotsiooni ei tekitanud, siis järgnevad eestikeelsed ja -meelsed lood panid ka pealtvaatajad kaasa punkima. Eesti grand old punkari Villu Tamme „Elab veel Beria“, Propelleri „Võllalaul“ ja imeline, ülipopulaarne Vennaskonna „Pille-Riin“ lauldi juba laulvale täissaalile. Laulsid kõik, hüppasid kõik ja vilistasid kõik. Nii, et Pille-Riin sai mõistagi korduse.

Laululude vahel kõlasid erinevate Eesti luuletajate looming. Andres Vanapa, Jürgen Rooste, Juhan Viidingu kirjutatu oli puudutav ja ajaline.

Kui Singer Vingeri repertuaarist kõlas lugu „Suu laulab“ visati näppe juba üsna julgelt. Villu Tamme „Külmale maale“ esitati kordi kaks. Singer Vingeri „Massikommunikatsioon“ tüüris laulupeo keskpaika ja punkijad, nemad olid ausalt ja hooga valmis edastama kõigile oma üliväga suurt väge. Rahvas, see hullus.

Samas hoos ja vaimus mindi edasi ka siis, kui esitlusele tuli Urmas Sisaski teos, lausa ooper „Sööbik ja pisik“, mis rääkis tegelastest, kes ei ole oodatud, ronivad kohale ja hakkavad oma seadusi kehtestama. Mingi kummaline protest kaikus üle inimeste. Teadagi! Kuid kohe tõmbas „Aju puudutus“ kõik osalejad uuesti minekule. 

Generaator M laul „Käed“ lõi hoopis teistsuguse emotsiooni, tundmuse, millele lisas võimuolekut juurde Trubetski „Uimane ja väsinud“ ja Villu Tamme „Valge liblika suvi“. Publik nõlvadel ja lauljad kaare all segunesid justkui üheks, nii tugev ja eriline oli tekkinud tunne. Hetkest sündis vaikus, mille täitis viivu pärast ennustuslik viis „Ajutine valitsus“ ja Villu Tamme „Mu vanaisa oli desertöör“.

Psychoterrori „Teen mida tahan“ juhatas sisse sellel laulupeol kõige rohkem kajastust saanud Pussy Rioti loo „Bogorodica devo“. Laulu esitasid näitlejad Natali Lohk ja Maarika Mesipuu-Veebel, kes tegid seda hoo ja emotsiooniga. Selle laulu erilisus, sügavus ja elu, hakkas läbi nende üles kergitama ka peokulminatsiooni, mis avanes kogu uhkuses ja võimsuses Vennaskonna „Insener Garini hüperboloid“ ajal. Ja selle korduses.

Seekordsel punklaulupeol olid võimsamatest võimsamad laulud, kollaste lipukeste meri, kätelainetused. Sisu, kultuur – see, millele lubas keskenduda ka punklaulupeo ristiisa Üllar Saaremäe.

“Meie pidu on kultuuri toetuseks. Oleme üritanud punkkultuuri ühendada laulupeotraditsiooniga ja minu meelest on see õnnestunud. Selle ürituse puhul ei peaks niivõrd mõtlema sellele, et ma olen olnud nooruses punkliikumise fänn, vaid sellele, et olen ametilt ikkagi lavastaja, see on kui vabaõhulavastus,” sõnastas Saaremäe enne pidu oma rolli.

Ja siis peale seda erilist pidu tekkis iidsel vallimäel jälle vaikus. Maailmas ainus vabaõhuetendus, suuremastaabiline stiilipidu oli läbi. Liiga ruttu! Just sellel hetkel, kui pimedasse öhe mattunud mäel süttisid tuhanded telefonivalgused. 

Aga nagu ka laulukaare all toimuv laulupidu puudutas aega, tegi seda oma piire nihutaval moel ka pungipidu. Sest oli näha ja tunda, et punklaulupeo eufooria, elujaatavus, rõõm ja muidugi laul ei tahtnud sellel õhtul hingest ja kehast nii kiiresti kaduda. Pidu, mis tahtis edasi pidamist, sai õnneks sedakorda ka korraldajate poolt vormi seatud. Vallimäel esines pärast laulupidu ansamblid Köömes ja Kõva Asi. Ja rahvamajas toimus punkromantikaöö, kus kontserdi andis postpunkikoon Frank the Baptist.

    Tagasi üles