“Isegi ta silmad on läinud väga ema omade moodi,” räägib isa särasilmil oma tütrest. Seitsme aasta eest perre võetud lapsest, kellele isa sõnul istub elamine sajaga, kes ei põgene arvutisse, vaid armastab teistega mängida ja suhelda. “Eluterve laps,” iseloomustab isa oma tütart, kellele on elu andnud üks inimene, kuid keda kasvatavad, armastavad ja kelle eest hoolitsevad vanematena teised.
“Kõigil pole sünnitamiseks üht ja armastamiseks teist ema,” ütleb isa, kes on tänulik oma lapse bioloogilisele emale. “Ei saa halvustada inimest, kes on talle füüsiliselt elu andnud. See oleks ka lapse arvustamine, kui kritiseeriksime midagi, mis puudutab tema päritolu. Jumal tänatud, et tema ema võttis vaevaks laps sünnitada. Alati on lihtsam teha aborti, kui kedagi üheksa kuud eneses kanda ja talle elu anda. Nii oli ta aus ja vastutustundlik lapse suhtes. Kui ta tundis, et ei saa hakkama, siis soovis talle kõige paremat. Me pole lapse lihased vanemad, kuid ta pole ka midagi kaotanud,” nendib isa.