Kõik algab tossupaelte sidumisest

Rein Eensalu. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Uuringute kohaselt ei ole Eesti noormeeste tervisenäitajad kehvemad kui nende Euroopa eakaaslastel – rõõmustamiseks see fakt aga põhjust ei anna.

Rakvere eragümnaasiumi poiste kehalise kasvatuse õpetaja Rein Eensalu osales oktoobri lõpus tänavusel Eesti Kehalise Kasvatuse Liidu sügiskonverentsil Essu mõisas, kus räägiti muu hulgas ka murelikuks tegevast statistikast: Eesti mees elab tervena ainult 54 aastat, Eestis sünnib igal aastal 750-800 poissi, kellel on meheks saades probleeme viljakusega, noormehed on tunduvalt kehvemad tervisespordiga tegelejad kui neiud.

Kui hull on olukord meie noormeeste tervisega?

Kui gümnaasiumi lõpetanud noormees läheb kaitseväkke, peab ta sooritama füüsilise testi, mis koosneb kätekõverduste ja kõhulihaste harjutuste tegemisest kahe minuti jooksul ning kahe miili jooksust, kokku peab saama 180 punkti. 26% sooritab selle testi, 50% teeb nibin-nabin ära ja ülejäänud ei soorita.

Kust need käärid algavad? Lapsena on kõik täis tahtmist mängida ja joosta.

Lastel on muud huvid – istuda kodus arvuti taga, hulkuda kaubanduskeskustes, teha suitsu. Viimaste uuringute kohaselt on iga viies kuni 15aastane noormees tarvitanud alkoholi ja proovinud suitsu. Ükski noorte pidu ei möödu selleta, et ei võetaks kinni promillidega noori. Sealt hakkab see kõik peale.

Mida arenenum riik, seda mugavamaks elu läheb ja tulevad uued huvid, aga seda kehvemaks jääb tervis. Statistika järgi tegelevad tütarlapsed ja neiud rohkem kehakultuuriga kui noormehed. Et poisse jooksma või jõusaali saada, selleks on vaja suurt tahtejõudu. Kord nädalas, mis ma nendega kehalise kasvatuse tunnis tegelen, ongi noormeeste sageli ainuke koormus.

Kui suur võiks koormus gümnaasiumis õppival noormehel olla?
Arenenud riikides on koolides näiteks neli tundi nädalas kehalist kasvatust, meil minnakse vähendamise teed ja uue õppekava järgi ongi XII klassis isegi kõigest üks tund nädalas.

Kui aga tegeleda kehakultuuriga, siis alla kolme korra nädalas pole mõtet teha, tulemust ei ole. Ja harjutada tuleks tund-poolteist.

Mida näeb ette õppekava?

Gümnaasiumis on juhendamine, põhiline on iseseisev töö, toimub kehaline arendamine. Normatiive hindamiseks enam pole, on mindud testide peale. Ülemaailmselt on uuritud, millised on ühe või teise vanuserühma näitajad, nendega võrdleme ka oma noori. Cooperi test näitab, et gümnaasiumiõpilastele on 2500 meetrit hea tulemus.

Hinnatakse ka lapse arengut, aastate lõikes. Pärast suve võib tulla väike langus, kuid kevadel peaks tulema tõus. Kui noormees ikka 600 meetrit rohkem jookseb, on see kõva tulemus.

Uuest õppekavast veel – näiteks varem vabatahtlik olnud suusatamine on nüüd kohustuslik.

Meie noormeeste tervisenäitajad pole kehvemad kui Euroopas, aga ega nad sealgi teab mis head pole.

Me oleme ka jõudnud arenenud riikide sekka. Mu õpingukaaslane on Soomes tööl, neil on seal samad probleemid – ülekaalulisus, sport pole huvitav, tunnis käiakse sellepärast, et peab käima. Probleemid on ühesugused ka Norras ja Leedus. Ülekaalulisus - need on need burgerid. Tervisliku toitumist ei jälgita.

Terviseparameetrid langevad pärast 18. eluaastat ehk siis, kui noored koolist lahkuvad.

Siis ei sunni neid enam miski ega keegi. Gümnaasiumis peab oma punktid ja hinded kätte saama.

Natuke hiljem tuleb soov ja tahtmine sporti teha siiski tagasi. Kaitseväegi on koht, kus süstitakse noormeestesse tegelemist kehakultuuriga.

Seal saab selgeks, et tugevatel ja tervetel on suurem läbilöögivõime elus. Üle 40aastaste seas on spordiga tegelejaid päris palju. Siis hakkavad ilmnema juba tõsisemad tervishäired ning saadakse aru, et füüsiline tegevus aitab erinevate tervis probleemide vastu.

Kuid 20-30aastasena spordi tegemine ennetaks ju neid hädasid.

Aga kuidas neid selleni viia? Kui on sõpruskond, kes käib palli toksimas, siis küll, aga neid on vähe.

Olete töötanud ka kaitseväes, kus noormehed peavad palju sportima. Kas see mõjutab nende edasist käitumist?

Ka seal pole neil valikut, nad peavad tegema. Mammad ei taha sellest aru saada, et poistel peab press peal olema, et nad teeks.

Oli neid kordi küll, kui mammad tulid väeosa ukse taha kurtma, et miks on nii. Kaitseväes elatakse määruste järgi, kas see meeldib noormeestele või mitte. Riigikaitsja peab olema tugev ja terve. Elu aluspanijad peavad olema tugevad ja terved.

Näiteks ka koolis pole mõne klassiga üldse probleemi – ka need, kes pole kõige tugevamad, teevad kaasa.

Ja saavad oma mõnusa koormuse kätte.

Jah. Ja ongi. Gümnaasiumiosa juba teab, kuhu üks või teine asi mõjub või milleks me seda teeme.

Seega teadmine, kuidas, on gümnaasiumilõpetajal olemas, iseasi, kas ta seda kasutab?

Nad ei kasuta neid teadmisi ära jah. Uue õppekavaga on juurde tulnud ka teooriatunnid, on antud aeg, millal rääkida. Põhiasjad on tervislik hügieen ja toitumine.

Väga palju tuleb väikestega madistada hügieeni pärast ja kui kodust ka abi pole, siis on seda pesemise probleemi väga raske sisse juurutada. Hügieen on õppekavas sees ja seda tuleb täita, aga see on suur võitlus. See on vahel hullem kui tunni tegemine.

Konverentsil räägiti ka spordi seostest sotsiaalsete oskustega.

Jüri Ennet ütles, et need, kes käivad trennis ja teevad sporti, on aktiivsemad suhtlejad ja leiavad kontakti inimestega paremini. Sportivad ja trennis käivad lapsed oskavad ja julgevad enam suhelda.

Kui vaadata ka noorte tubasid, siis ei leia sealt enam sportlaste postreid, vaid on teised kangelased.

Mul oli tuba vutimeeste ja kergejõustikupilte täis, sain võtta, et olen tapeedi ära rikkunud.

Kui mõelda, kus me 30 aastat tagasi olime ja kus oleme nüüd - minek vabasse ühiskonda, kõik teed on valla.

Valikuid on tohutult palju ja paraku sport on samuti valik ning kahjuks pole alati esimene valik. Spordiga tegelemine on raske töö, mis paljudele ei meeldi. Ei meeldi töö tegemine ja higi valamine. Et näiteks tippspordis läbi lüüa, on vaja 1% andekust ja 99% tööd.

Kui noor teeb selle valiku, millest peaks ta alustama?

Metsajooksust näiteks. Rakveres on head tingimused. Või võtku või jalgratas ja sõitku. Öeldakse, et kõige raskem on tossupaela kinni siduda, ülejäänud on juba köki-möki.
 

Eesti mees 25 aastaga Euroopa tervemate hulka

Rein Eensalu

Selleaastane Eesti Kehalise Kasvatuse Liidu sügiskonverents peeti 15. ja 16. oktoobril Essu mõisas. Esimesele lumele ja kehvadele teeoludele vaatamata oli üle Eesti kokku tulnud pea 70 inimest. Oli neid nüüd palju või vähe, jäägu igaühe enda otsustada, aga seda võin küll öelda, et need, kes kohale tulid, ei pidanud pettuma.

Loenguteemasid oli igale maitsele ja kohal olid ka välislektorid. Näiteks Norrast esines Kalle Glomskaer loenguga teemal “Physical education in Norwegian scoohls for pupils 13-16 year old”, Soomest Arja Sääkslahti loenguga “Primary schools psysical education in Finnish primary schools” ja Leedust Arunas Emeljanovas loenguga “Schools physical education in Lihtuania”.

Saime teada, et laste terviseprobleemid on mujal samasugused nagu meil Eestis - sport ei ole laste hulgas populaarne, on palju ülekaalulisi, liigutakse vähe.

Väga huvitava loengu pidas noorte meeste tervisest Kristo Ausmees, kelle ettekandest selgus, et keskmine eesti mees elab tervena ainult 54 aastat ning selle peamisteks põhjusteks on meeste riskikäitumine, ühiskonna hoiakud ja sotsiaalse võrgustiku eripärad. Seega tuleks püstitada loosung: “Eesti mees 25 aastaga Euroopa tervemate hulka!”

Siinkirjutaja kindel lemmik oli aga teise päeva avaloeng Jüri Ennetilt teemal “Ka geenius vajab trenni”. Oli niivõrd haarav ja professionaalne, et võinuks kuulama jäädagi. On suur nauding kuulata nii tarka inimest, kelle mõtted kohe enda omadeks tahaks võtta ja kelle välja öeldud sõnad näivad nii õiged, et neist mitte vaimustuda tunduks lihtsalt ebaõiglane.

Lektor väidab, et igas lapses on olemas andekus, elu viivad edasi need, kes suudavad piiri ületada. Ja nendele, kes järgmisel aastal konverentsile tulekus kahtlevad, ütleksin kokkuvõtteks: õpetaja peabki pidevalt õppima, sest õpetaja ongi see, kes teeb koolist kooli!