Vali mind, mul on Singeri masin

Mare Rossmann Foto: Erakogu

Vali mind, mul on süütus ja au – nii laulis minu kadunud isa, kui ta oli ülemeelikus tujus. Edasi laul trükimusta enam ei kannata.

Millegipärast meenub mulle see laulusalm alati, kui lähenevad valimised. Peatselt saame teada, kes on need naised-mehed, kes Lääne-Virumaalt riigikokku kandideerivad.

Koos valimistega saabub ka pensionäride kuldaeg. Enam ei ole me tüütud penskarid, kes on valel ajal sündinud ja igal pool jalus ning keda presidendi uudissõnade võistlusel tähistati lihtsalt sõnapaariga “kodupaks”.

Üle 50 ei ole vanaraud

Nüüd oleme lugupeetud vanaprouad ja vanahärrad, sest meid on palju ja meil on hääl. Ka riigiisad on aru saanud, et pensioniealisi inimesi kaasamata ei ole enam võimalik riiki valitseda.
Me võime olla vanad, aga mitte lollid. Üle 50aastane inimene ei ole vanaraud.
Kui arutleda selle üle, miks inimesed üldse tahavad osaleda suures poliitikas, siis Vahur Kersnal on vastus olemas.
Tema arvab, et tahetakse realiseerida isiklikke või maffia huvisid, elada välja jõledaid komplekse, ahmida kokku rikkusi, kuritarvitada võimu, nautida kuulsust, imetlust, seksi ja glamuuri.

Loodan, et Kersna eksib ja on ka muid motiive.
Praegu on mõtleval valijal paras aeg alustada kodutööga. Mina teen seda nii. Alustan erakonna valikust. Esmalt tuletan meelde, mida nad eelmistel valimistel lubasid.
Lisan tähelepanekud valimistevahelise aja kohta. Siis tutvun valimis­platvor­midega eesolevateks valimisteks.

Tutvuge platvormidega

Võtke endale see aeg, ja uskuge - on põnev lugemine, eriti kui lugeda ka ridade vahelt. Meil oma Wikileaksi ei ole ja ega me lõpuni teada ei saagi, mida poliitikud tegelikult mõtlevad. Aga proovida tasub.

Persoonide puhul kasutan välistamise meetodit. Esmalt need, keda mingil juhul ei vali. Meelejahutajad ja superstaarid on kenad inimesed, kuid elu on näidanud, et poliitikas ei suuda nad midagi ära teha.
Samuti ei usu ma üksikkandidaadi võimalusse riigikogu tööd oluliselt mõjutada. Poliitbroilereid ei valita.

Pole oluline, kas nad on sattunud poliitikasse rahaahnusest või nooruse rumalusest, otsustajate ringi ei kuulu nad ka erakonna sees. On pigem augutäitjad.
Kui satuvad ühele pulgale kaugelt tulnu või omakandimees, eelistan oma. Säilib mingigi võimalus, et trehvad teda linna peal.
Nii tõmbub ring üha koomale ning lõpliku valiku teen selle järgi, kas poliitikutöö on inimese jaoks eneseteostus ja kas ta on ees ootavaks tööks pädev.

Valin laheda ja muheda

Kui peaks sõelale jääma kaks võrdset kandidaati, siis valin selle, kes on ka inimesena lahe ja muhe. Seni ei ole ma pidanud oma valikutes pettuma.
Kindlasti on igaühel omad valikukriteeriumid. Ja valima tuleb minna. Me ei saa oma riigi saatust ainult poliitikute meelevalda jätta.
Kodanikena oleme kõik vastutavad selle eest, et Eestis oleks igaühel võimalik õnnelikult elada.