In memoriam Rünno Saaremäe

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Rünno Saaremäe 27.VIII 1966 – 12.II 2011

FOTO: Peeter Langovits/Postimees

Rünno Saaremäe
27.VIII 1966 – 12.II 2011

Rünno Saaremäe puhul oli tegemist vaatlejaga. Meremees, kes kirjutas.

Rakvere Teater on selles mõttes õnnelik teater, et just siin esietendus 2001. aastal Rünno kõige jõulisem näidend – “Jaanituli”. Eluliselt jahmatav ja otsekohene tekst leidis kiiresti olulise koha Eesti teatripildis laiemalt.


Lihtne ja aus lähenemine tõi kaasa üldisema tähelepanu ja arusaamise, et just midagi sellist vajas teater tol hetkel vast kõige rohkem, et vaatajad tunneksid – nende teater on nendega. On nendega sina peal, nagu oli autor ise. See oli kümme aastat tagasi.


Nende kümne aasta jooksul on Rünno kirjatöödest lavale jõudnud mitmeid tekste, millest olulisemad kindlasti “Kui Kungla rahvas ...” ja “Täismäng”. Viimase puhul distantseeris autor end Fr. Echrenbuschi nime taha.


“Täismängu” mängitakse üle Eesti juba 2003. aastast alates ja sügisel täitub lavastusel 200. mängukord. Eks seegi ole üks tähendusrikkaid märke, kui näidend autorist kauem elab.


Rünno tähelepanuväärsemaist töödest tuleb kindlasti nimetada ka vend Üllariga kahasse kirjutatud “Käpipuu vennaskonda”, mis 2006. aasta kevadel lavale jõudis ja samal ajal raamatunagi trükivalgust nägi ning millest juba järgmisel aastal Raadioteatris kuuldemäng valmis. Samuti dramatiseeringud “Ma armastasin sakslast” (Kuressaare Linnateater 2008) ja “Muumitrolli jõuluuni” (Rakvere Teater 2007). Lisaks tõlked ja lühinäidendid.

Lavastamisjärge jäigi ootama tema näidend “Pealkiri kokkuleppel”, mis 2007. aasta ENA näidendivõistlusel žürii poolt esiletõstmist vääris.

Rakvere Teatri vennaskond

Rünnole

läheb Rünno ja läheb
mööda
käpipuude alleed
varvastes mullused lehed
kohinas
kajab
head teed

läheb Rünno ja värsse
Külmking
põõsastes loeb
segi kipuvad
tähed
sõnum on sügav
ja soe

läheb Rünno ja veereb
Vemm veidi kaasa
sel rajal
tahaks pakkuda kooki
sest minek
on varasel
ajal

läheb Rünno ja Rullil
köierull vabiseb
peos
elulõnga ei lapi
kavalaim sõlm
ega seos

läheb Rünno ja laboris
Habepea katse
teeb kiire
kuidas hoida küll sidet
sõbraga
teiselpool
piire

läheb Rünno ja õlale
Käpipuu poetab
lehe
kõik mida kirjutasid
oli hingest
ja ehe

Läheb Rünno ja künkalt
viipavad
Käpik ja Miisu
Vänt on ammugi läinud
tõmmanud tühja
liisu

läheb Rünno ja läheb
Stjopa viidatud
rada
oksad tõmbuvad lahku
et temale
kummardada

sõprade nimel Inna Grünfeldt

In memoriam

Meie, inimeste, jaoks on ju vaid sõnad. Ikka ja alati. Sõnad ja vaikus nende vahel. Või siis hoopis vastupidi – vaikus ja sõnadest pausid seda lõpmata vaikust lõikamas, teda määramas, talle mõõdet andmas. Vaikus ise on ju teadagi, määratu. Ajab hirmu peale. Seetõttu inimesed sõnu teevadki. Et ei kardaks.
Ma ei tundnud Rünnot kunagi nõnda kaugele, et oleks pidanud temani sõnadest sildu ehitama ehk siis neid lammutama. Ei mäleta, et oleksime lobisenud ja ega ta mu meelest miski lobiseja polnudki.
Ma tundsin ta tekste. Olin neid lugenud ja mõnes kaasa mängind. Teatritekstid pole sõnad ja laused. On ehk midagi rohkemat. Kui on väärt tekstid muidugi. Kehvadega pole aga mõtet jamada, ja ega sa ei jamand ka.
Kui “Jaanituld” proovisime ja mängisime ja sa istusid seal ja pidid midagi ütlema pärast, siis oli sul kuidagi hämmeldunud nägu ees, kohmasid midagi, et ..., või siis .... ja oligi kõik.
“Jaanituli” on üks kirglikumaid ja ausamaid ja armutumaid teatritekste, mida iial olen lugend ja mängind. Ta muutis mind nii näitleja kui inimesena ja see-eest olen sulle tänu võlgu nüüd küll, aga ei hakka praegu paluma, et ole mees ja võta vastu. Tänu. See pole tähtis. “Jaanituli” oli tähtis. Ja on. Ja nood teised.
Olid üks parimaid lavadialoogi kirjutajaid ja see anne polegi nii igapäevane. Üldse ei ole. Aga ka see pole praegu tähtis. Mis siis on? Praegu, kui meievahelist vaikust vähemasti siitpoolt ilmsesti mõõta ei jaksa.

Ma tean, et teen juba liiga palju sõnu, aga üks võimalus veel! Toosama vaikus ongi ju tähtis! Ta hoiab meid kõiki, nii siinseid kui sealseid, ja eks ole siin ja seal taas kord vaid sõnad. Ta hoiab meid ühes aegruumis kenasti koos ja annab kindluse olla. Üht või teistpidi - see on juba tõlgenduse küsimus. Vaikigem siis koos ja tundkem sellest rõõmu.


Siin, teisel pool, on meie elu pikk
ja kunst,
see muutub aina lühemaks ja sädelevamaks.
Kord mahub ära ühte hetke.
Siis saame kokku, siis on igavik.
Ma soovin sulle jätkuvalt – head retke!


Toomas Suuman

    Tagasi üles