Kosmoseriik Eesti

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Ene Kesler.

FOTO: Arvet Mägi

Kui ESTCube 1, Eesti esimene satelliit, 2013. aastal Maa orbiidile lennutati, oli see sensatsioon. Eesti oli saanud kosmoseriigiks. Aga ESTCube ei tulnud tühjale kohale, enne seda olid Friedrich Georg Wilhelm Struve, Ernst Julius Öpik, Jaan Einasto ja Ene Ergma.

Tartu Tähetornis alustati astronoomiauuringutega 1814. aastal, praegu toetavad Eesti kosmoseteadust neli vaala: Tartu observatoorium, Tartu teaduspark, Tartu ülikool ja Tallinna tehnikaülikool. Eesti sai ESA (Euroopa Kosmoseagentuur) liikmeks 2015. aastal, sellele eelnes põhjalik ja pingeline töö. Täisliikmeks saamine näitab programmides osalenud teadusasutuste ja ettevõtete, laiemalt kogu riigi tõsiseltvõetavust – meil on, mida pakkuda. Eesti Kosmosebüroo asub EAS-i juures ja vahendab teadusasutuste ning ettevõtete rahvusvahelist koostööd. Kosmosebürood juhib Madis Võõras.

Kosmos algab kokkuleppeliselt 100 kilomeetri kõrgusel merepinnast, nii­nimetatud Karmani liinilt. See on lähedal – süstik jõuab sinna kahe ja poole minutiga. Eluks kõlblik atmosfäär lõpeb juba kaheksa kilomeetri kõrgusel Maast. Kosmoseagentuuri suurima eelarvega liikmesriigid on USA, Hiina ja Venemaa. Kõige edukam rakett on üllatuslikult Sojuz – enim edukaid starte ja maandumisi. Kosmosetehnoloogiaid rakendati esialgu Maa peal vaid militaarsfääris, nüüd järjest enam tsiviil- ja kommertstarbeks. Kosmosetehnoloogiaid on üldistatult kaht liiki: see (asjad), mida saadetakse Maalt üles, ja see (informatsioon), mis tuleb ülevalt Maale. Eesti edulood on Regio kaardid, Skeletoni superkondensaatorid, müomeeter Myoton-2, minevikust Põltsamaa marmelaad ja Mistra vaip. See on valik fakte taustinfoks.

Tagasi üles