Iga kriminaalpolitseinik teab, et kardab see, kel on, mida karta. Õige hõlma ei hakka keegi, ütleb tuntud vanasõna.
Juhtkiri: seadust tuleb muuta
11. aprill 2017, 08:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sestap panebki imestama, et andmekaitseseadus kaitseb just kui olematu ohu eest. Mis puutub avalikesse kohtadesse pandud turvakaameraid, siis seaduse selgituse järgi ei peaks inimesed lausjälgimist kartma.
Seepärast on seaduses ka klausel, et omavalitsusel peavad olema turvasüsteemide haldajaga sõlmitud lepingus kirjas ametnikud, kes oma tööülesannete tõttu võivad turvakaamerate salvestisi jälgida.
No oletame, et tõepoolest on mõnes omavalitsuses olukord, et ametnik istub kirjutuslaua taga ja arutleb endamisi: “Viina pole, naisi pole, igav on – läheks vaataks turvakaamerate salvestisi.” Seadus seda ei luba. Selles mõttes on asi õige.
No oletame, et tõepoolest on mõnes omavalitsuses olukord, et ametnik istub kirjutuslaua taga ja arutleb endamisi: “Viina pole, naisi pole, igav on – läheks vaataks turvakaamerate salvestisi.”
Küll aga valmistas kehtiv andmekaitseseadus ebameeldiva üllatuse Rakvere abilinnapeale Rainer Miltopile, kes on ka linna turvalisuse- ja kriminaalpreventsiooni komisjoni liige.
Ta ei saanud vaadata turvalinte, mis puudutasid jõhkrat lapsepeksu üleeelmisel laupäeval Rakvere kesklinnas.
Olgugi et kaameratesse on linn aastate jooksul investeerinud märkimisväärse summa, selgus, et lõviosa turvakaamerate salvestistest võivad vaadata vaid riigiasutuste töötajad. Kohalik omavalitsus näeb sealt heal juhul tänavanurgal suitsu kimuvat teismelist või Rakvere bussijaamas tuikuvat valvejoodikut.
Veel hiljuti arutati turvakaamerate paigutamist linna piiridele. Et tuvastada linna sisenevate ja sealt väljuvate sõidukite numbrimärgid. Mõistagi on see investeering nüüd kahtluse all.
Saaks ju turvakaameratele kulutatava rahaga teha midagi olulisemat. Näiteks aidata puudust kannatavaid inimesi.
Teisalt jälle on omavalitsus huvitatud avaliku korra kaitsest. Võib ju mõelda, et mis siis, las politsei ehk riigiasutus kasutab pealegi neid kaameraid. Omavalitsus on ju ennegi rahapuuduses vaevlevaid mundrikandjaid aidanud.
Siin peaks juba riik mõtet edasi arendama. Ja otsustama. Äkki on mõistlik ikkagi seadust muuta?