Hüljatuse teemaparki pääsed piletita

Marju Lina. Foto: Marianne Loorents

Minu koduküla oli Vaeküla. See on küla kümne kilomeetri kaugusel Rakverest. Sõitke mööda Tallinna–Narva maanteed, peagi pärast Sõmerut näitab teeviit, et neljakilomeetrise sõidu järel jõuate Vaekülla, mööduge kunagisest uhkest meelelahutuskantsist Kaarli klubist – ja oletegi kohal.

Ma käisin seal hiljuti. Mul on seal küll veel paar tuttavat, aga ma ei läinud Vaekülla selleks, et neid külastada. Ma tahtsin lapsepõlvemaad näha.

Vaeküla on ikka koosnenud (mõtteliselt) kahest osast. Kahe osa piiriks on park. Piir ei tähenda siinkohal sugugi mitte mingit Pàl-tänava moodi värki, minul oli sõpru ka teisel pool seda. Aga kaks osa oli Vaekülal siiski. Ühel pool parki oli kool ja kaunid ajaloolised hooned, samuti saun ja õpetajate maja, ning peamiselt elasid seal kooliga seotud inimesed ja nende pered. Teisel pool oli sovhoos. Ja sealsed elanikud olid sovhoosiga seotud. Lihtne. Pood oli kenasti keskel.