Peremehe ja sulase suhted on kõneainet pakkunud läbi aastasadade ja pole oma aktuaalsust kaotanud nüüdki. See, et riigihangete võitjad kasutavad ettevõetud töödel allhankijaid, on loomulik nähtus.
Juhtkiri: Peremees jätab sulase nälga
10. aprill 2011, 09:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peatöövõtja on siin peremees, kelle käes rahakott, ja allhanketööde tegija sulase rollis. Mõistlikul ja ausal peremehel jagub raha nii enda tarvis kui sulasele töö eest tasumiseks. Paraku pole kõik peremehed aateinimesed ja kavalantsulikku suhtumist oma sulasesse tuleb sageli ette. Petta saanud allhankijaid kohtab Eestimaal tosinate kaupa.
Ja eriti nutikatelt Kaval-Antsudelt pole isegi kohtukull suutnud sulasele maksmata jäänud tasu välja nõuda. Merkton Ehitus, Betoneks Ehitus, Facio Ehitus on firmad, kes oma segaste rahaasjadega on tekitanud alltöövõtjatele palju peavalu. Kuid seda nimekirja võib jätkata kümnete firmadega, kes oma koostööpartnerite suhtes pole käitunud aumeeste kombel. Praegu on segased firmade K&H ning Arco Ehitus rahaasjad Tamsalu-Sääse 5,4 miljonit eurot maksva veemajandusprojekti ehitustöödel. Aeg annab siin arutust.
Facio Ehitus on läbi aastate olnud tuntud selle poolest, et alltöövõtjatele just väga ei raatsita raha maksta. Kuuldavasti just suuresti selle tõttu on püksikummina venitatud ka Rakvere reaalgümnaasiumi remonditööde lõpptähtaega.
Eks alltöövõtuga tegelevad väiksemad firmadki ole sellest õppinud. Kui Rakvere linnavalitsus uuris kohalikelt firmadelt, kui palju ühe või teise töö tegemine maksab, anti vastus, aga öeldi, et sellise hinnaga teeksime siis, kui tellijaks oleks linnavalitsus. Kui tellijaks oleks Facio, oleks hinnad riskide maandamiseks juba sootuks kõrgemad.
Tundub, et kauboikapitalism pole Eestist kuhugi kadunud ja hundiseaduste aeg ettevõtluses jätkub. See aga sunnib ettevaatlikuks nii alltöövõtjad kui ka tööde tellijad. Eks üks põhjus peitub ka asjaolus, et riigihanke võitjaks tunnistatakse odavaima hinna pakkuja, mis sunnib firmasid sageli tegema ebarealistlikult madalaid hinnapakkumisi.