Lihtsad nõuanded katuselekke kõrvaldamiseks

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Lihtsad nõuanded katuselekke kõrvaldamiseks.

Iga majaomaniku õudusunenägu on märg laik laes või veeloik põrandal. Mida kiiresti ette võtta, kui sellest unenäost on saanud reaalsus?

Katuselekke kõrvaldamine algab läbijooksukoha tuvastamisest. Keerukamaks muudab asja see, et praktiliselt mitte kunagi ei jookse katus läbi kohast, kus lakke on tekkinud märg laik või põrandale koguni veeloik. Katusematerjalist läbi pääsenud vesi jookseb isegi lamekatuse korral mööda majakonstruktsioone edasi, enne kui tuppa jõuab. Tavaliselt valgub vesi enne tuppa tungimist allapoole mööda aluskatte ning katuseroovitise vahel paiknevaid distantsliiste, millel on sama kalle kui sarikatel.

Praktika näitab, et kõige sagedamini hakkab katus lekkima korstna ümbrusest. Põhjuseks võib olla teenindusplatvormi puudumine, mistõttu korstnapühkija peab oma tööd tehes seisma katuse kattematerjalil ning katus võib sellest viga saada. Bituumenkatust võib kergesti vigastada näiteks korstnapühkimise tööriistade hulka kuuluva raske pommiga.

Seega tuleks esmalt liikuda toalakke tekkinud märjast laigust mööda katusekallet ülespoole ning vaadata, kas seal paikneb korsten või mõni muu läbiviik katusest. Suure tõenäosusega on seal lekkekoht. Probleemiks võib olla ka katuseakna ümbrus, kuhu kasvav sammal imab käsnana endasse vett, mis võib mitme asjaolu kokkulangemisel hakata tuppa pressima. Sama kehtib ka lume kohta, sest lumerohkemal talvel tekib katuseaknast allapoole jäävale katusele toasoojuse mõjul sulanud lumest jääväli, mis takistab sulailmade tulles vee allavoolamist.

Praktika näitab, et kõige sagedamini hakkab katus lekkima korstna ümbrusest.

Kriitilised kohad on katuseneelud, vintskapiseina ja katuse ühendused ning muud mitme tasapinna liitekohad. Neis paikades võivad langenud lehed, oksad või koguni kasvavad rohututid tekitada vihmavee teele ummistused. Kui vihmavesi ei saa selleks ette nähtud rada pidi katuselt maha voolata, hakkab ta gravitatsiooni mõjul otsima uut teed ning võib mitme asjaolu kokkulangemisel jõuda tuppa.

Teiseks probleemiks võivad olla lumi ja jää, mis aastatepikkuse korduva külmumise ja sulamise mõjul on kahjustanud katuseneelude veepidavust.

Kui läbiviike vee tuppa tungimise kohast mööda katusekallet ülespoole minnes pole, tasub otsida vigastusi katusekattes. Näiteks lumerookimisel paigalt nihkunud katusekivid võib hõlpsasti ühekaupa asendada, kuid jää raiumisel kahju saanud plekkkatuse korral  on töö keerukam, sest plekipaan on mõõtudelt suur.

Plekkkatus võib lekkida ka aukudest, mis on katusematerjali paigaldamiseks paanidesse tekitatud. Katuse­pleki kinnikruvimisel kasutatakse küll spetsiaalseid kummitihendeid, ent need võivad aja jooksul väsida ning hakata vett läbi laskma, tekitades samas ka märkimisväärse roosteriski.

Veel üks hea nipp lekkekoha tuvastamiseks on katuse aluskatte hoolikas ülevaatamine, juhul kui katusekattematerjali on võimalik kerge vaevaga ajutiselt eemaldada nagu kivikatuse puhul. Kahtlasest piirkonnast tuleb katusekivid lahti võtta ning vaadata, kus aluskatte välispinnal tavapärane tolm puudub. Suure tõenäosusega tolmuvabast kohast katus lekibki.

Kui lekkepaigas on sammalt, kõdunenud lehti, oksi, kasvavat rohtu, rohkelt lund ja jääd, tuleks see esmalt ettevaatlikult katusekatet vigastamata eemaldada. Kui ummistuse kõrvaldamisega leke ei lakka, vajab katusekate tihendamist. Unustada tasub silikoonilaadsed materjalid, lekkekohtade paikamiseks tuleb kasutada spetsiaalset tihenduslinti ja korstna ümbruses läbiviikude tihenduskomplekte. Eelistada tasub mitmekihilisi rullmaterjale, mida saab paigaldada aasta ringi ja ka vihmamärjale katusele. Tänu spetsiaalsele tihenduslindile ja tihendusmassile pole enamasti vajalik ka katusematerjali detailide eemaldamine.

Kui katuseneeludes või muudes liitekohtades on väikeseks lõigatud katusekivid lume ja jää mõjul paigast liikunud, tuleks need kindlasti õigesse kohta tagasi liimida. Selleks on olemas spetsiaalne liim, millega saab töötada ka vee all ja väga keerukates oludes.

Lekkeriski vähendab katuse ülevaatus, mida tuleks teha kaks korda aastas: sügisel pärast lehtede langemist ja enne lume tulekut ning kevadel pärast lume sulamist. Selle käigus tuleks kontrollida, kas kõik katusedetailid harjast räästani on omal kohal ja terved. Eriti tasuks tähelepanu pöörata tihenditele, et need kuskilt välja ei ripneks.

Sügisel tuleks langenud lehtedest ja muust prahist puhastada vihmaveerennid, katuseneelud ning korstna ja teiste läbiviikude ümbrused. Vajadusel peaks piirama ka maja ümbritsevate puude oksi, et need katusedetailide vahele ei kasvaks. Talvel tuleb jälgida lumekihi paksust – lumi võib kõige rohkem kurja teha lamekatustele. Eriti raskeks muutub paks lumekiht sulailmaga, kui katuse iga ruutmeeter võib saada turjale kuni 400-kilose lisaraskuse.

Katust tuleb kontrollida ka siis, kui lekkeid pole. Vanematel majadel, kus katuse all on saepuru või höövlilaastud, ei pruugi katusest läbitungiv vesi tuppa jõudagi. Kui soojustuseks kasutatud villast jookseb vesi kohe läbi, siis suure imamisvõimega saepuru ei pruugi väiksemast lekkest märku andagi ning majaomanik võib olla õndsas teadmatuses läbijooksvast katusest.

Tagasi üles