Meenutades Tammsaaret

Helle-Maie Strandmann. Foto: Erakogu

Pole vist varem küll kunagi juhtunud, et UNESCO, maailma vaimset ja materiaalset kultuuripärandit hoidev ning kaitsev ülemaailmne organisatsioon, tähistab oma kultuurikalendris ka ühe eestlase 100. sünniaastapäeva. Selline Eestile auväärt sündmus oli 1978. aastal, mil UNESCO tähistas eesti kirjaniku, klassiku, suurromaani “Tõde ja õigus” autori Anton Hansen Tammsaare 100. sünniaastapäeva. Nüüd on sellest möödunud täpselt 40 aastat ja meil on taas põhjust meenutada üht eesti suurt sõnameistrit, seda enam, et käesolev aasta on ühtlasi Euroopa kultuuripärandi aasta.

Epopöad “Tõde ja õigus” saatis juba tol ajal erakordne edu, juba viiekümne aasta eest oli see tõlgitud 11 keelde, nüüdseks rohkematessegi. Tammsaare loomingut võib aga lugeda juba enam kui 30 keeles. Milles peitub tema ülipopulaarse loomingu fenomen? Vastuse on andnud Tammsaare ise: “... kust see tuleb, et mõni teos ajahambale nii kaua vastu peab? Miks tundub mõni vanaaegne lugu meile lähemana kui nii paljugi tuliuusi? Seal peab olema räägitud inimestest, meist enestest midagi niisugust ja nõnda, mis on meil tänapäev niisama huvitav kui aastasajad tagasi.” (A. H. Tammsaare “Valitud artiklid”, 1976, lk 201.)

Juba oma sünnikodus Vargamäel, mida ta väga austas, kujunes tal võime inimeste rõõmudele ja muredele kaasa elada, oskus mõista elu selle mitmepalgelisuses. Kodukoht oli talle armsaim paik maailmas.