Eestimaa vajab ärkamist

Ramo Pener. Foto: Erakogu

Olgu kohe alguses öeldud, et siinkirjutaja samastab end kõigi asjaosalistega, kellest antud kirjatükis juttu tuleb.

Suure kurbuse ja nördimusega tuleb nentida, et suur osa eesti kirikuid ja kogudusi, hoolimata nende nimetusest, on minetanud oma põhifunktsiooni. Paljud kirikud on otsekui varjusurmas, uinuvad, magavad, on leiged, tuimad ja haaratud kõigest muust “teoloogiliselt atraktiivsest”, välja arvatud Jeesuse sõna tunnistamisest tões ja vaimus ning hingede võitmisest Kristusele. Martin Luther kirjutab, et teoloogiks ei saada lugemise ja uurimise, vaid hukkamõistu ja kannatuste kaudu (vaba tõlge). Esimesena näitan sõrmega enda suunas.

Kirikud ja kogudused rõhuvad kvantiteedile – rohkem ja uhkemaid kirikuid ning palvemajasid, mis oleksid ülimalt tänapäevased, atraktiivsed nii oma sisult kui ka vormilt –, minetades varakiriklikku Kristuse ihu ühtsust ning kõigi kristlaste püha preesterkonna põhimõtet. See on ütlemata kahetsusväärne. Kirikusse tulija ei leia juba ammu enam sealt seda, mida tema surematu hing otsib – elu mõtet, rahu, vabadust eri laadi sõltuvustest, vaimset ja füüsilist tervenemist, mõistmist, armastust ning teenimisvalmidust. Püha Vaim kui Jumala kolmainsuse kolmas isik on kahjuks paljudest pühakodadest lahkunud, mille tagajärjeks on tühjad ning remonti vajavad kirikuhooned.