Kolumn: suure sõnumiga lühikesed lood

Piret Saul-Gorodilov. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Ilmselt on meil kõigil suguvõsas lugusid, mida jutustatakse põlvest põlve. Need ei saa olla väga lohisevad ega keerulised, siis ei peaks need ajaproovile vastu.

“Vanaema sünnitas põlluservas lapse.” Selline on täpselt õige pikkusega, mõjuv ja kokkuvõtlik lugu. Pakun, et selliseid lugusid lahti ei räägitagi. Millistel asjaoludel ja kuidas sünnitus kulges? Keda see huvitab! Sõnum on kätketud ühte lausesse: ka põlluservas on võimalik sünnitada. Kuna jutt on vanaemast, võib arvata, et laps jäi ellu ning tal on omakorda järglased. Jutustaja jaoks on tegu suust suhu levinud faktiga. Järelikult võib seda ühte lausesse mahtuvat lugu pidurdamatult levitada. Aga nii ju oli. Pealegi pole see ainuke selline lugu, mis liikvel on. Kes sünnitas heinakaarel, kes kartulivao vahel. Eks neid legendaarseks räägitud ekstreemsünnitusi olnud kindlasti teisigi. Neid on naistele, kes eelseisva suure sündmuse pärast muretsevad, ikka ette visatud.

Küsisin oma vanaema (88) käest nende lugude kohta: kas tõesti olid naised vanal ajal sitkemat tõugu ega vajanud niipalju hoolt kui tänapäeval? Vanaema on maal üles kasvanud ja mulle taluelust palju lugusid rääkinud. Ta vastas, et vaevalt keegi põllule läks, kui ikka tundis, et laps tulemas on. Sünnitati muidugi kodus ja peamiselt saunas, aga seda ikka ainult sellepärast, et muud varianti lihtsalt polnudki.