Päritolu on meie kõigi jaoks oluline – see, kus asuvad me juured. Tänases Virumaa Teatajas on südantsoojendav lugu britt Max Boyle`ist, kes ise küll eesti keelt ei räägi, aga kelle ema on pärit siitsamast Kadrinast ja Teise maailmasõja eest Saksamaa kaudu Suurbritanniasse põgenenud.
Nüüd ema kodumaad väisates plaanib ta külaskäigust ka raamatu kirjutada, mille läbiv joon oleks Juhan Liivi luuletus “Sa oled väikene, väike”.
Oma juurte juurde tagasi liikumine on järjest hoogustunud ka siseriiklikult. Järjest rohkem rõhutatakse oma piirkondlikku kuuluvust, kandes selle piirkonna rahvusmustreid ja õppides oma esivanemate piirkonna keelemurrakut.
Ka viimasel ajal nii populaarseks saanud koduleiva küpsetamine on üks märk oma juurte ja esivanemate kommete juurde tagasipöördumisest.
Järjest populaarsemaks on saanud sugupuude uurimine ja koostamine, mille tänapäevane infoühiskond on vastavate internetilehekülgede abil mugavaks ja lihtsaks teinud.
Kõigi eestlaste juured on tegelikult maal. Maa ja looduse poole vaatame ju alati siis, kui igapäevase kiire elutempo juures tunneme, et sisemine tasakaal hakkab kaduma. Ja suvi on selline aeg, mil me kas teadlikult või alateadlikult kipume tagasi oma juurte juurde. Tahaks eemale linnast – maale, metsa ja mere äärde.
Juurtega on seotud ka armastus oma kodumaa vastu. Oma juured kaotanud inimestel lihtsalt ei olegi kodumaad. Armastusest kodumaa vastu tekib koduigatsus.
Iga kord, kui käia mõnel reisil kuskil kodust kaugemal, siis mingil hetkel poeb hinge kodu- ja kodumaaigatsus. Ükskõik kui hea ja tore seal mujal ka ei oleks.
Võime üksnes oletada, millist igatsust oma kodu ja kodumaa järele võisid tunda Bekaa orus 114 päeva röövitud olnud eestlased, kes nüüdseks on õnnelikult koju jõudnud.