Ühel päeval külastas ajalehetoimetust klassitäis koolilapsi, nagu neid siin ikka aeg-ajalt käib. Tulid, et tutvuda lehetööga, mis eemalt üsna romantiline paistab.
Uudis sõitis akna taga
5. oktoober 2011, 08:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühtäkki küsis üks lastest, kuidas meil jätkub uudiseid, millest iga päev kirjutada. Seda on küsitud sageli ja kiire uudisteotsimise tempo puhul ise selle peale väga mõelda ei jõuagi.
Ehk nagu üks mu vana kolleeg ikka tavatses öelda: “Elu nagu Türgi sõjas – algul laadisime ja tulistasime, pärast ainult tulistasime.”
Tekkis paus ja oli väga vaikne. “Kuulake,” ütlesin lastele, “akna taga pole veerand tunni jooksul ühtegi autot mööda sõitnud, ehkki on reede keskpäev.”
Just siis kostis sealt mootorihäält. Kõik vaatasid üksteisele otsa ja mõte oli üks: “Nüüd saabki sellest uudise!”
Asi pole muidugi nii tõsine, kuid tendents on selline. Eesti väikelinnad, sealhulgas Rakvere, jäävad üha väiksemaks ja vaiksemaks.
Meie rahvastik vananeb ja väheneb.
Kuidas edasi, see pole mitte üksnes meie, vaid kogu Eesti küsimus.