/nginx/o/2020/02/06/12919435t1h49a7.png)
/nginx/o/2018/10/15/11500708t1h5002.jpg)
Kõik, kes vähegi õpetamise või juhtimisega kokku puutunud, teavad, mis vahe on juhil ja liidril. Tänapäeva maailmas ei ole õpetaja roll enam üksnes (endast rumalamatele) lastele tarkust jagada, õpetaja peab olema innustaja ja suutma haarata lapsed kaasa, tekitama neis õpihimu, et uue omandamine poleks vastumeelt ka täiskasvanueas. Õpetaja peab olema liider.
Möödunud nädalal tunnustati maakondlikult tublimaid õpetajaid ja haridusinimesi, nädalavahetusel tehti seda riiklikult. Ei tea, kui palju tunnustuse pälvinud õpetajad ise oma rolli elus väärtustavad, tegelikult on selle tähtsus aga suisa nii suur, et heale õpetajale pole kiitust kunagi liiga palju.
Õpetajaametit on ikka saatnud alamakstuse minoorne aura, seda toredam nüüd, et riiklikult tunnustatud pedagoogid said lisaks kiituskirjale ka rahalise preemia. Ei saa parata, et raha on päris asi, mis suurendab tõsiseltvõetavust: olgu siis tegemist ameti või tunnustusega. Premeeritute sekka sattumisel sõltub väga palju ilmselt sellest, kui aktiivne on nominendi klass või esitajate ring. Kui õpetaja on väärt, aga teda ei esitata, siis jääb ju auhind saamata.
Teisalt – ütle, kes on su sõber, ja ma ütlen, kes oled sa ise. Õpetaja, kes annab eeskuju oma positiivsuse ja aktiivse eluhoiakuga, on kõikjal nõu ja jõuga abiks, koondab enda ümber ka positiivseid inimesi ja paneb nad enda eeskuju järgides tahes-tahtmata tegutsema.
Lihtne on visata laps hommikul bussi peale ja õhtul vinguda, et näe, polegi ta seal koolis päeva jooksul kombeid õppinud.
Pole vist siis karta, et väärt inimesed tunnustamata jääksid. Õpetaja auhind on ka nende auhind, kes ta esitasid.
Õpetajaid on aga igasuguseid. Näiteks pole sugugi vaid külajutud need lood, et mingil hetkel on mõni õpetaja ametlikult hulluks kuulutatud ja vastavasse asutusse saadetud. Selles olukorras tuleb inimesele pigem kaasa tunda, et ilmselt amet tegi ta närvipuntraks ja luulude nägijaks.
Sestap tuleb õpetajaid hoida isegi siis, kui nad on natuke veidrad. Lihtne on visata laps hommikul bussi peale ja õhtul vinguda, et näe, polegi ta seal koolis päeva jooksul kombeid õppinud. Selle viimasega tegelegu lapse vanemad ikka ise, õpetajal on õpetamisegagi hullu moodi rabelemist.