Repliik: armastuseküünlaid läites

Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Raudlind on Tallinna lennujaama kohale jõudnud, hetk veel ja kohe-kohe puudutavad rattad maapinda.

Minu õnneks, sest lennuhirmust vaevatule on see lausa õndsus. Ometi. Maa ja taeva vahel on tuuleiilid nii vinged, et lennuk teeb ... surmasõlme. Nii tundub vähemalt mulle. Kiljatan. Viiv püsib kangekaelse stoppkaadrina.

Hinga sügavalt, meenub mulle teooria praktikasse kaasata. Sisse ja välja. Veel kord, see aitab alati. Nii ma seal hõljun ja järsku saabub teadmine: liiga tihti unustame argises oma ajalikkuse. Niisama ka ajatuse. Teadmise, et viimne kui üks on eriline ja võimas. Kõiges on mõtestatus. Alguses ja lõpus. Kas selle mõistmiseks peab tõesti olema kuskil maailmade keskel?