Nädala kaja: ükskord me võidame

Andres Pulver. Foto: Meelis Meilbaum

Tundub, et olukorra tõsidusest saavad kõige kehvemini aru noored ja vanad inimesed. Noored kogunevad ikka kambakesi ja hängivad niisama, vanad aga jalutavad rahumeeli poest poodi. Ja kui siis veel ainult jalutaks, ei, päris paljud neist tikuvad teistele poelistele või müüjatele nina alla ning pole otsekui kuulnudki distantsi hoidmise soovitusest, mis tegelikult juba nõudeks on muutunud.

Loomulikult on raske oma igapäevarutiinist välja tulla. Ikka tahaks Mirteli ja Dianaga arutada, milline lauvärv on parem või millisel kutil tasuks pilk peal hoida. Või Juuli ja Maaliga ninapidi kokku saada ning pisikest pensioni kiruda ja lemmikseriaali viimast osa lahata. Aga tuleb leppida, et mõnda aega seda teha ei saa. Ei tohi. Muidu pole võibolla varsti enam Mirtelit ega Dianat, Juulist ja Maalist rääkimata.

Ametliku haigestumiste statistika kohaselt on Lääne-Virumaal läinud väga hästi, kuid see on petlik arusaam ja tegelikult ei tea ju mitte keegi, kui palju viirusekandjaid meie seas liigub. Ettevaatus ei ole mitte mingil juhul liiast.

Meenutada tasub ka omaaegset populaarset lauset, mis vähemalt küll minu lapsepõlves sageli kõlas: päike, õhk ja vesi – need me sõbrad kolmekesi.

Ning kiruda pole praeguse olukorra juures mitte kedagi. Varem või hiljem oleks viirus Eestisse jõudnud niikuinii. Loomulikult oli lollus Itaalia võrkpallureid Saaremaale mängima tuua, aga ka ilma nendeta oleks meil nakatumisi küll ja veel. Saaremaal ja Võrumaal ilmselt küll oluliselt vähem, sest sealne suur nakatunute arv on otseselt just Itaalia võrkpalluritega seotud.

Tuleb säilitada kainet mõistust ja külma verd. Paanikat ei ole vaja. Ja karta pole vaja, sest hirm halvab ratsionaalse mõtlemise. Tuleb elada oma igapäevast elu kehtivate piirangutega arvestades ja neist kinni pidades ning loota. Ja tuletada meelde Heinz Valgu legendaarseid sõnu, et ükskord me võidame niikuinii – ka selle viiruse.

Samuti tasub meenutada omaaegset populaarset lauset, mis vähemalt küll minu lapsepõlves sageli kõlas: päike, õhk ja vesi – need me sõbrad kolmekesi. Nii et õue, päikese ja värske õhu kätte (aga loomulikult teiste inimestega distantsi hoides) ning usinalt käsi pesema. Homsest küll pidi päike mõneks ajaks jälle peitu pugema, aga küllap ta hakkab taas paistma. Nagu hakkab millalgi paistma ka viirusevaba, normaalne elu.