Metsavahid elasid kaelakukkuvates majades
7. mai 2020, 00:00
/nginx/o/2020/05/06/13088349t1h7e6f.jpg)
Omaaegsetes ajalehtedes olid uudised ja arvamuslood läbisegi ning neil oli vahel isegi raske vahet teha. Alljärgnev 1930. aasta 6. mail Virumaa Teatajas ilmunud artikkel on aga žanrilt pigem olukirjeldus.
Metsameeste raskest elust on kirjutanud taas üks salapärane autor, sedapuhku on artikli all -ng, kes tahes siis niisuguse varjunime all ka ei peitunud.
“Meie riigi suurima loodusvara – metsa – valvajate elu pole sugugi nii kerge ja päikeseküllane, kui sageli arvatakse. Kuidas saadki sa olla õnnelik, kui puudub kindel peavari, kui taod igapäev seinte alla tugesid, et ei langeks ta sulle kaela, kui katusest tilgub märga kaela kui läbi sõela.
Hallid ja tumedad on metsameeste, s. o. metsavahtide elamud väljast, pimedad ja sünged seest. Ei õitsvaid viljapuuaedu, akende all vaid mõni lillepeenar. Valgete, tapeeditud tubade asemel on madalad, pimedad, tahumata palgimürakatest seintega toakesed, ükski metsavaht ei julge ega jõua ka ise omal jõul kohendama ja ilustama hakata elamut, sest kohalt võib “lennata” igal silmapilgul. Milleks raisata oma varandust ja aega teistele!
Ainult mõni üksik jõukam istutab mõne põõsakese maja juurde ja kleebib mustendavaile seinule valged paberid.
Sama viletsad ja poollagunenud on kõrvalehitusedki – laudad ja tallid. Harva silmad mõnda suuremat ja korralikumat. Rehealused puuduvad kõikjal pea täiesti ning vili tuleb vedada külla peksmiseks. Oodatakse ja oodatakse, millal hakatakse hooneid parandama, kuid asjatult.
Elavad oma süngeis majus teistest eraldatuina kaugel metsakolkais kui põlatud pidalitõbised. Sageli tuleb metsavahil kuni viis kilomeetrit üle künklise ja auklise metsatee logistada, enne kui jõutakse esimese asulani. Elavad kui karud üksilduses ja ainult palgapäevil ja haruldastel juhtumistel ilmuvad mehed metsast välja.
Elu on päris vilets ja vaevane: palk väike ja ka maalapike, mis kasutada – väikene. Ei saa sedagi õieti harida, kuna põld asub sageli kilomeetrite kaugusel. Keskhommikuks jõuad põllule, kuid tihti peab olema juba lõunaks teisal metsas. Mehed jooksevad, ruttavad seni kui jalad on kanged, pihad valusad ning jooksva närib ussina luid.
Metsamehe piinaaeg algab talvel metsatöödega. Siis sompavad nad mööda lumiseid metsi, annavad inimestele puid kätte, mõõdavad, ajavad taga salakütte ja metsavargaid.
"Elavad kui karud üksilduses ja ainult palgapäevil ja haruldastel juhtumistel ilmuvad mehed metsast välja."
Kavalad ja kogenud on “elukutselised” metsavargad. Viivad puu ära, nii et pole näha jälgegi. Kuid terav on metsamehe silm, nii mõnigi varas juhtub paragrahvi küüsi. Tabamine ei hirmutagi nii väga vargaid, sest karistused on väikesed. Ja jultuvad, hakkavad vastu, sõimavad.
Varaste all kannatavad eriti metsavahid, kellel valvata vanem palgimets. Vahtkonnad on suured, metsavahtide arvu vähendatakse, vahtkondi ühendatakse ikka suuremaks. Ja veel nõutakse: metsas ei tohi olla ühtki omavoliliselt raiutud puu kändu.
Mehed teevad küll mis suudavad – külmetavad ööseti väljas, valvates vargaid, jooksevad ja nuhivad, kuid neist ei saada aru. Ikka süüdistatakse lohakuses ja laiskuses. Piinapiitsaks on metsavahil kaebekirjad, milliseid sadadena rändab peavalitsusse. Ja kaebajad? Metsavargad ja muud vihavaenlased.
Enamasti neil kaebustel pole alust, ent sekeldusi toovad siiski. Kahjuks valitseb metsameeste eneste vahel ka tihti vihavaen, mis ei lase asuda ühisel jõul oma seisukorra parandamisele. Ning see on nende suurem õnnetus.
Nii elutsevad need “raudvara kaitsjad ja hoidjad”, nagu neid sageli armastatakse nimetada, oma üksildastes, hallides elamutes, salakartus südames: kas olen homme veel siin. Ning ootavad nemadki paremaid aegu, millal parandatakse elamud, paranevad elutingimused ja hinnatakse ka nendegi tööd õieti.”
Selline pildike siis metsavahtide karmist elust 90 aastat tagasi.
