Nii nad tapsidki minu Vallika

Andres Pulver. Foto: Meelis Meilbaum

Kolmandast kümnenda eluaastani ehk oma teadliku lapsepõlve veetsin Tõusu tänaval. Läbi aia minnes sai otse tammikusse astuda, üle tänava oli Vallimägi. Iga puu, põõsas ja murumätas oli tuttav, linnusevaremed kõikidest keeldudest hoolimata põhjalikult läbi ronitud ja Vallimäe nõlvadel lugematu arv kordi liugu lastud.

Kui üritan praegu silmad sulgeda ja manada enda kujutluses esile Rakvere linnust, siis ei näe ma neid müüre, mis praegu Vallimäel troonivad, vaid oma lapsepõlve kolme puuga varemeid. Need kolm puud (aga seda küll ei mäleta, kas olid need pärnad või mitte), mis kasvasid praeguse kesklinnapoolse linnusemüüri kohal, kummitavad mind ka neil harvadel kordadel, kui juhtun oma unenägusid mäletama.

Seda sirelipõõsast, mille taga sai naabermajades elanud sõbrapoiste Tiidu ja Valdisega esimest korda õlut proovitud, pole niikuinii enam ammu. Ja tõele au andes maitses õlu, mille Tiit oli kodust pihta pannud, väga vastikult. Aga mälestus on alles.