Kolumn: pimeduse valguses

Kristjan Priks. Foto: Rakvere Teater

Inimene tegi plaane, aga jumal naeris. Naeris ja lasi järgmisel plaani pidada. Üks leidis hea olevat oma liiklusvahend maja remondi ajaks ohutusse kohta viia, teine oli kavatsenud aga just seal oma jõuvankriga manööverdamisoskust lihvida. Lihvida tuleb nüüd küll esimesel, kuna teine endast muid jälgi maha ei jätnud kui need, mis esimese sõidukit kaunistama jäid. Küllap on mõlemal juba ammuilma uued käigud kavandatud, mõned neist korda läinud ja natukesed nurjunudki.

Kui saaks inimene reaalajas mitmes peas korraga viibida, kui põnev see võiks olla! Kui näeks, millised kogemused ja harjumused viivad ühe inimese oma teo salgamise ja põgenemiseni, teist aga mitte. Teatrilaval võib varjamistest väljarabelemise jälgimine viia vabastavalt rõkkava naeruni, lausa pisaratega naeruni. Seal ei saa keegi ju päriselt haiget ja ükski mure ei tule kaasa. Kuhu kiirustas aga see tühjal teelõigul vastu ainsat autot potsatanud juht edasi ja milliseid valikuid teeb ta tulevikus?

Võibolla keelab inimest vahel kultuurselt käitumast asjaolu, et keegi ei näe ... Kord käis üks paar etendusel, mille lõpus tõusid inimesed aplodeerides püsti. Ka pool sellest paarist oli tõusnud, teine jäi istuma. Nägin seda hetke mõni rida tagantpoolt ja mõtlesin, et enesekindel ja aus inimene, kes ei tõuse siis, kui tegelikult nii palju ei meeldinud. Ausa inimese plaanid keeras kihva aga ootamatult saalis heledaks läinud lühter, mis tegi publiku ka näitlejaile nähtavaks. Silmapilk tagasi aus tundunud inimene kargas selle peale kähku püsti. Mis võib küll inimese pimedas ja valges nii erinevaks muuta?