/nginx/o/2010/11/24/472656t1h0b46.jpg)
Mõni aeg tagasi sattusin meeldivasse elukogenud inimeste seltskonda kiislit sööma. Esimest korda elus.
Repliik: ajas muutuv maitse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sain aimu, et tegu on hapendatud kaerahelvestest keedetud toiduga. Pea kogu seltskond oli kiisliga tuttav, pidas sellest lugu, keetis ise. Minul see kogemus puudus, sest minu vanavanematel jäi kiisel mingil ajal menüüst välja ning minuni edasi ei kandunud.
Võimalik, et kui tänapäeva koolilastele seda vanade eestlaste toitu serveerida, saaks see hävitava hinnangu, sest maitsemeel on harjunud muuga. Me oleme võrdlemisi ära hellitatud küllusega, sest poelettidel on saada head ja paremat sadades variantides (ja sageli see, mis maitseb hästi, teeb organismile hoopis liiga).
Me ei mäleta, et olid ajad, mis tuli üle elada odrakördi peal, sest paksema pudru tarvis lihtsalt polnud jahu raisata, või et Leningradi blokaadi ajal keedeti suure nälja peletamiseks nahkrihmasid.
Praegu on väga hea aeg.