Repliik: sidruneist saab limonaadi

Marju Lina Foto: Mikk Keis

Kui olla kannatlik, saab viimaks selgeks, et midagi head sünnib igast halvast.

Kui olla kannatlik, saab viimaks selgeks, et midagi head sünnib igast halvast. Ainult et kannatlik olla on vahel kohutavalt raske. Mõnikord on olukord nii toksiline, et paljalt sõna «kannatlik» näib olevat mingis tundmatus keeles. Aga ka siis. Ka siis on midagi head juba teel. Kasvõi kogemus, mis ühel õnnelikul päeval on muutunud trumpässaks taskus.

Elu kume hääl kusagil kordab kuklas vaibumatult: edasi, edasi. Nopi need kogemused kotti, tiri lukk kinni ja söösta edasi, enne kui keegi sust ette jõuab, tead küll, nagu geopeituses, leia järgmine, pista kotti, ja kui raatsid, jäta midagi asemele ka.

Elu ei ütle kunagi, et mine tagasi. Tagasipöördumine näib olevat nõrkadele. Sa ei jõua kuhugi, kui üle õla vahid, sa ei näe seal muide ka midagi uut.

Aga itaalia kirjanik Alessandro Baricco kirjutas romaanis «Ookean meri», et lahkudes tuleks alati külvata ettekääne tagasitulekuks. Mina vist ei külvanud. Kuid sidruneist tegin ikkagi limonaadi.