Rain Sepping: “Haigla majandamine on väga pika vinnaga asi”

Pikalt Rakvere haiglat juhtinud Rain Sepping taandus haiglajuhi kohalt ja annab ameti üle Rakvere abilinnapeale Ain Suurkaevule. Foto: Arvet Mägi

Pikalt Rakvere haiglat juhtinud Rain Sepping taandus haiglajuhi kohalt ja annab ameti üle Rakvere abilinnapeale Ain Suurkaevule.

Mis põhjusel loobusite haiglajuhi kohalt?

15 aastat on piisav aeg selleks, et üks ametikoht ennast sinu jaoks ammendaks. Rutiin on igasuguste suhete, sealhulgas ka tööalaste, vältimatu lämmataja.



Palun võtke lühidalt kokku enda haiglajuhiks olemise aeg. Millises seisus oli haigla, kui seda juhtima asusite?

Minu ilmumine haiglasse oli seotud ühelt poolt probleemidega finantssuhete valdkonnas ja teisalt vajadusega muuta haigla omanikeks riigi asemel kohalikud omavalitsused. Raviasutuse areng on laias laastus sarnane kogu ühiskonna edenemisega.

Mäletan, et näiteks 1997. aastal oli haiglas kas neli või viis personaalarvutit, nüüd on meil ainuüksi võrgus üle 130 masina. Juba minu eelkäija haiglajuhi kohal oli seadnud eesmärgiks varustada haigla parima võimaliku meditsiinitehnikaga ning sellist kurssi olen püüdnud võimaluste piires hoida. Seega võib väita, et meie arstkonnal on  maailmatasemel instrumendid ja kahtlemata on nad ka suutelised kõiki nende võimalusi kasutama.

Samas, kui vaadata haiglate hooneid ja taristut, siis üksikuid erandeid kõrvale jättes on riigiametid, haridus- ja kultuuriasutused suutnud oma valdkonna investeeringute eest paremini seista, kui seda on suutnud tervishoid.



Mis olid teie suurimad õnnestumised, mida oleks võinud teisiti teha?

Suurimaks õnnestumiseks võib lugeda seda, et Rakvere haigla jätkuvalt toimib ning meie maakonna inimestel on võimalik abisaamiseks raviasutusse pöörduda.

Vaid enda teeneks seda lugeda ei saa, sest selle nimel on vaeva näinud kõik haigla 450 töötajat ja omanikud.



Millised on esmased soovitused, mida annate oma mantlipärijale?

Nõu tuleks anda siis, kui esitatakse vastav küsimus. Ainil on neid mulle üksjagu olnud ning minu asi on hoida end tema jaoks jätkuvalt kättesaadavana.

Mida plaanite edasi teha?

Võtaks ühe asja korraga. Minu esmane ülesanne on tänasel päeval anda haigla üle uuele juhile selliselt, et mingid protsessid ei pidurduks ega peatuks.

Seejärel tuleks tegeleda mõnda aega hoopis teiste asjadega, et nii-öelda kõvaketas tühjaks laadida.

Usun, et sügiseks olen ehk mingeid plaane edasise suhtes teinud.

Hetkel olen juba mitmeid pakkumisi saanud, kuid kui nüüd tormata ühest ametist teise, ei andestaks ma endale hiljem kunagi, et aastal 2012 oli võimalus suvi vabaks teha, aga läks nii, nagu tavaliselt ... Vaadates pensioniea tõusu ja demograafilist olukorda, siis on ju meie põlvkonna saatuseks surra tööpostil.



Mida muudaksite haigla töös, kui teil õnnestub saada haigla nõukogu liikmeks?

Mina näeksin ennast Rakvere haiglaga seonduvalt kui toetaja ja nõuandja. Millisel kujul selleks võimalus avaneb, seda näitab aeg. Kas aga mingid muudatused on vajalikud, seda otsustab haigla juhtkond.

Millisena näete Rakvere haigla tulevikku?

Hoolimata poliitikute kinnitustest, et tervishoiuteenus on püsivalt stabiilne ja jätkuvalt kõigile kättesaadav, näen ma paraku, et viimastel aastatel on muudatused selles valdkonnas toimunud inimestele ebameeldivas suunas.

Võrreldes samas senist tervishoiuteenuste kättesaadavust ning meie riigi rikkust, tuleb tõdeda, et olemegi seni oluliselt paremat teenust saanud, kui seda võimaldaks meie rahva elatustase.

Ei ole ju normaalne olukord, et Eestis tuleb sootuks vähem oodata järjekorras arsti juurde kui rikastes põhjamaades. Arstide töötasude ühtlustumisega nii siin- kui sealpool tekib aga olukord, kus Eesti maksumaksja jaksab sama raha eest palgata senise kolme tohtri asemel vaid ühe. Kõik see mõjutab siinset meditsiiniteenust ning keskenduda tuleks rohkem olemasolevatele ressurssidele, selmet oodata, et mingi ime läbi endine olukord taastuks.

Kui arste ei ole, tuleks laiendada õdede iseseisvat vastuvõttu, rakendada rohkem sotsiaaltöötajaid ning hakata tagajärgede asemel tegelema lõpuks haiguste ennetamisega. Viimane ongi kõige raskem, sest tegu on iseenda elustiili ja harjumuste muutmisega.

Haiglasse puutuvalt arvan, et ükski organisatsioon ei suuda end uuendada pelgalt mingist arenguvisioonist lähtuvalt, vaid see toimub paraku ainult läbi kriiside ja väliste asjaolude surve.

Peaasi, et juhtidel jätkuks tasakaalukust ja tarkust, et mitte lasta end hetkeemotsioonidest kõigutada. Haigla majandamine on väga pika vinnaga asi.



Millised on teie hobid?

Ilusa ilmaga olen enamasti õues, kui aga ilm on vilets, siis tavaliselt loen või vaatan kettalt mõnd filmi.

Minu hobid on tulenenud igapäevatööst. Kui istun päev otsa laua taga arvutist lepinguid ja kirju lugedes, siis tahaksin kodus teha midagi oma kätega, füüsilist pingutust nõudvat ja konkreetset.

Kui nüüd aga pühendun puhkusele, olles metsatöödel, siis tekib tõenäoliselt vaimne üleproduktsioon, mis paneb õhtuti kirjatööd tegema.

Näiteks kaitseliitlastele instruktorina tunde andes tunnen, et selles ametis on nii vaimne kui füüsiline kenasti tasakaalus.