Lõpetan varsti ülikooli ja kaalun, mida edaspidi eluga ette võtta. Sõbradki on samade valikute ees ja hiljuti arutasime päris põhjalikult, mida edasi teha. Maailm on lahti, võib-olla vaataks kraadi saamise järel veidi ringi. Et õpin erialal, mis annab tööd kogu maailmas, siis ei piirdu minu ega mu tuttavate tööotsingud kindlasti üksnes Eestiga. Muidugi on asju, mis siinsega seovad – kodu, pere, sõbrad, mälestused. Otsustamisel mängib aga suurt rolli see, millist tulevikku Eesti pakub.
Olen oma aega ja raha haridusse investeerinud selle nimel, et tulevikus saada paremat palka, seetõttu jälgin hoolega, milline on riigi poliitika töölkäivate inimeste maksustamisel. Viimasel ajal on eriti palju rääkinud sellel teemal sotsiaaldemokraadid, kes ise kõige raskemal kriisiajal riigi rahanduse eest vastutasid ja sellele vastutusele alla jäädes minema kõndisid.
Guugeldades leiab kergesti uudise, et rahandusele kõige raskemal ajal, 2008. aasta sügisel, kui oli sisuliselt kaalul Eesti tulevik, sõitis rahandusminister Padar hoopis puhkusele.
Nüüd räägib tema erakonna uus esimees aga sellest, kuidas pool miljardit eurot täiendavat maksuraha korjata. Koguni mitu protsenti ja tuhandeid eurosid võib sotsialistide valitsemapääs igale töötegijale täiendavate maksude näol maksma minna. Aastas!
Rohkem teenivate inimeste maksustamisel loodetakse lisatulu, mida siis ümber jagada. Räägitakse, et astmeline tulumaks on vajalik põhjamaaks saamiseks, kuid lapski saab sellest aru: teenimaks astmelise tulumaksuga täiendavat tulu, tuleb suuremat maksu nõudvad astmed panna keskklassi kanti või veelgi allapoole. Pealegi inflatsioon ei peatu ja kõrgemaid makse hakkavad varsti kõik maksma.
Ei tohi unustada, et näiteks 2005. aastast on keskmine palk oluliselt tõusnud. Kui praegu panna kõrgem maksumäär 1000 euro peale, siis paratamatult on viie aasta pärast sellel tasemel juba alampalk. Seega, sotsidele lootes maksame kõik veelgi rohkem makse ja palgatõus paneb ühel hetkel kiruma, sest selle tõttu karistatakse teid kõrgema maksuastmega.
Rikaste – tõeliselt rikkaid, nagu Ameerikas, meil polegi – sissetulekule võib panna ka 90% maksu, kuid riik sellest rohkem raha ei saa, sest rikkad on igas riigis olnud osavad makse optimeerima, et maksta neid just nii palju, kui parajasti tuju on.
Seega on sotsiaaldemokraatide klassiviha õhutav maksutõus tegelikult mõttetu. Maksutõus lööb kõige kõvemini tärkavat keskklassi. Vaesed jäävad vaesteks ja rikkad saavad veel rikkamaks. Lõhe inimeste vahel hoopis süveneb, sest kõrgemate maksudega vähendatakse inimeste soovi tööd teha ja paremat elu püüelda. Need noored, kes peavad kogu elu määravaid valikuid tegema, sõidavad Eestist aga lihtsalt minema.