Aage Õunap: kelle rikkus siis on lasterikkus?

Aage Õunap

FOTO: Erakogu

Kas teame, kuidas elavad Eestis lasterikkad pered ja neis peredes kasvavad lapsed? Mida üldse tähendab see, kui peres kasvab lapsi rohkem kui üks, kaks või kolm?
Kas laste arvukus peres on rikkus ning kui jah, siis kelle jaoks – kas perekonna, lapse või ühiskonna?

Juunis ajakirjanduses alguse saanud aktiivne diskussioon lasterikaste perede teemal näitab selgelt, et need küsimused puudutavad meid kõiki vähem või rohkem. Oma seisukohti avaldasid muu hulgas nii poliitika kujundajad kui lasterikaste perede vanemad ning enam kui pooltel juhtudel räägiti rahvaloenduse tulemustest, laste arvu vähenemisest ning toimetulematusest.


Eestis loetakse lasterikkaks pere, kuhu kuulub vähemalt neli last. Lasterikkad pered, kui suurem laste arv välja arvata, ei erine aga oma struktuurilt oluliselt teistest lastega leibkondadest: tavaliselt on tegemist tuumikperega, kuhu kuuluvad mõlemad vanemad ja lapsed.


Eestis on suurperesid, kes tulevad oma igapäevaeluga kenasti toime, kuid leidub ka niisuguseid, kelle jaoks on väline toetus suureks abiks. Siinkohal ei vaja pered mitte alati rahalist abi, vaid tihtipeale tunnevad puudust hoopis muust – lapsed tahavad käia huviringides, pereliikmed soovivad vabal ajal üheskoos midagi toredat ette võtta ja nõnda edasi. Selleks et suurperede jaoks võimalused üles leida ning abivajajad ja -andjad omavahel kokku viia, tuleb appi Eesti Lasterikaste Perede Liit.


Eesti Lasterikaste Perede Liit on tegutsenud juba 16 aastat. Praegu koondab liit enda alla pered, kus kasvab neli ja enam last, kokku on nendes peredes ligi 5000 last.
Ajal, mil peredel tuleb ellujäämise nimel üha rohkem püksirihma pingutada ning kriitiliselt üle vaadata oma niigi vähesed võimalused, on kodanikuühiskonnal määrav roll. Näiteks tänavu vahendab Eesti Lasterikaste Perede Liit ühtekokku 667 tonni Euroopa Liidu toiduabi, olles üks suurimaid abijagajaid Eestis.


Teine suur valdkond, milles oleme peresid toetanud, on laste huvihariduse toetuse maksmine. Koostöös haridusministeeriumiga toetame aastas üle 1000 lapse ringitasude kompenseerimist. Nimetatud toetus on hädavajalik, sest loob eeldused laste koolivälise aja sisustamiseks sisutihedalt ja eesmärgipäraselt. Algatame läbirääkimisi ministeeriumiga, et nimetatud toetuse maht suureneks järgmisel aastal veelgi. Eesti Lasterikaste Perede Liit on olnud kaasatud ka lasterikaste perede kodutoetuse programmi väljatöötamisse ning osalenud hindamiskomisjoni tegevuses koostöös Kredexi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga. Lisaks on käsil mitu heategevusprojekti ja kampaaniat eri partneritega.


Eesti suurperede jaoks on lisaks kodanikuühiskonna toetusele tähtis süsteemne ning läbimõeldud riiklik perepoliitika. Valitsusel küpseb uus plaan lastetoetuste reformiks.
Kui kõik sujub plaanipäraselt, peaks 2013. aasta 1. juulist enim tuge vajavate lastega peredele esimese ja teise lapse toetus senise 19,18 euro asemel olema 30 eurot ning iga järgneva lapse puhul senise 57,54 euro asemel 80 eurot lapse kohta kuus. Idee on iseenesest ju õige, et toetada lapsi, kes elavad suhtelises vaesuses või vaesusriskis – see puudutab paljusid lasterikkaid peresid. Samas leian, et nutikamad hakkavad varjama oma sissetulekuid ning teises riigis teenivad pereisad ei kuulu enam leibkonda. Vabaabielus elavad täiskasvanud samuti mitte.


Praegu saavad toimetulekutoetust taotleda pered, kelle sissetulek kuus on esimese pereliikme kohta 76,70 eurot ning 61,36
eurot pere teise ja iga järgneva liikme kohta. Toimetulekutoetuse arvutamisel arvestatakse sissetulekute hulka ka lastetoetused. Õigem oleks seda aga mitte arvestada. Kuidas siis sellises olukorras käitutakse – üks ametnik määrab toimetulekutoetust ja teine vormistab peretoetust?


Teisalt ei kujuta ette olukorda, kus vanemad kulutavad iga kuu sotsiaalameti uksi selleks, et saada nimetatud lisaraha. Ainuüksi bussipilet vallakeskusse maksab rohkem kui toetus, lisandub vajalike paberite hankimise närvikulu ning pidev pere eelarve laialilaotamine ametnike ees. Ka personali lisakulu, sest sotsiaaltöötajad on niigi ülekoormatud.
Alternatiiviks oleks pigem kord aastas vanema tehtud avaldus sotsiaalkindlustusametile, jättes kõrvale skeemid sissetulekute arvutamise kohta – siis on see juba lapsevanema vastutus ja sisetunde küsimus.


Eelmainitu kõrval on siiski esmatähtis pere ise, toimiv partnerlussuhe mehe ja naise vahel ning laste turvaline ja arengut soosiv kasvukeskkond. Selle loomisel ei saa aidata kodanikühiskond, omavalitsus ega riik. Igapäevarutiinis ja suure töötempo juures ei tohi unustada seda rõõmu ja rikkust, mida toovad meie ellu lapsed. Need igapäevased emotsioonid ja suhted pereliikmete vahel on hindamatud ning loovad väga tugeva kapitali selleks, et needsamad lapsed oleksid aastaid hiljem oma lastele parimad vanemad.
Lasterikkale perele ei ole kõige tähtsam rahapatakas lauanurgal. Rahast olulisem on see, et ühiskond ei vaataks kõõrdi, kui vanemad oma kuue, kaheksa või kümne lapsega tänaval ringi käivad. Nad vajavad tunnustust ja positiivset suhtumist. Arvestades Eesti negatiivset iivet, peaksime oma väärtushinnangud ja hoiakud tõsiselt üle vaatama. Ja alustada saame igaüks juba täna.


Kõik, kes hoolivad ja kellele lasterikaste perede olukord korda läheb, on oodatud kaasa mõtlema rahvusvahelisel konverentsil “Lasterikkus – kas tõeline rikkus?”. Konverents toimub 20. ja 21. juulil Tartus Dorpati konverentsikeskuses. Kahe tööpäeva jooksul mõtleme koos, kuidas lasterikaste perede olukorda Eestis paremaks muuta, ning paneme kokku “Heade mõtete kogumiku”, mille läkitame valitsusele. Oluline on see, et hoolivad inimesed ühendaksid jõud, et märkaksime oma riigi tõelist rikkust – lasterikkust.
 

Tagasi üles