“Nullpunktist” saab film, mille avalikele castingutele oli registreerinuid 1250. Närvilist õhkkonda aitas rahustada filmimeeskond koos teose autoriga Margus Karu.
Iga väljakutse on võimalus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Internetiajastu on selles mõttes tore, et infot on lihtne kätte saada. Enam nagu ilma internetita ei oskakski olla. Interneti abil säilib ka suhtlemine inimestega, keda näeb ehk vaid kord mõne aasta jooksul, ja seda vahemaa, mitte tahtmatuse tõttu.
Ja just tänu internetile püsinud suhetele sain ma kutse Jõhvi filmi “Nullpunkt” castingu’le. Esialgu mõtlesin küll, et ei hakka parem kuhugi ronima, kuid ikkagi suudeti mind kuidagi ära rääkida ja lõpuks 6. juunil ma Jõhvis katsetel lõpetasingi.
Istusin koos oma kahe sõbraga ja ootasime. Minu järjekorranumber oli alles 62., kuid kuna jõudsime küllaltki vara Jõhvi kontserdimajja, saime eelisjärjekorras end žürii ees proovile panna. Pinge oli suur ja harjutasime kolmekesi veel oma eelõpitud monolooge. Ja siis tuligi meie aeg!
Kõndisin koos oma sõbranna ja teiste kandidaatidega klaasukse poole, mille taga istus žürii, ega närveerinud väga. Žürii asus meist ainult mõne meetri kaugusel ning meid lahutasid sisuliselt vaid klaas ja õhuke kardin – ehk kõike oli kuulda, kõike oli näha.
Endiselt ei olnud ma kuigi närvis, kui meist fotosid tehti ja ukse taha diivanile istuma suunati. Kuulsin, kuidas üks tüdruk tegi enesetutvustust – ta oli tõesti väga hea – ja seejärel luges peast ette monoloogi, mis tundus tema nooruse kohta pisut liigagi karm. Lausa kurb oli kuulata, kuidas 14aastane räägib lugu, püüdes läbi elada 18aastase, enesetapule mõtleva poisi tundeid. Kuid see tüdruk esines tõepoolest hästi ning usun, et olin üks neist, kes nägi esimesena teda oma karjääriredeli alguses.
Seejärel käisid veel mõned inimesed, kes samuti oma heade näitlejaoskustega nii mind kui žüriid üllatasid. Hakkasin juba pisut pabistama, sest polnud oma oskustes kaugeltki enam nii kindel kui varem. Õnneks ei paistnud pabistamine kuigi haruldasena, sest minu ümber ootavad inimesed ja tuleproovi juba läbinud noored tundusid samuti kuidagi närvilistena.
Kui aru sain, et olen järgmine, kes läbi selle müstilise klaasukse läheb ning end tõestama peab, tõusis mu pulss justkui kurku ja käed hakkasid higistama. Tõtt-öelda oli see kummaline tunne. Olen ju palju esinenud ja suhtlemisega pole kunagi probleeme olnud, kuid sellel korral kogesin vist tõesti esimest korda, mida tähendab tõeline lavanärv.
Žürii ees tuli seista maha kleebitud ristil ja kogu tekst rääkida kaamerasse, mis võttis liikumisvõimaluse ära. Tegin kiire enesetutvustuse ja seejärel alustasin raamatust võetud monoloogiga. Tegelikult oleksin pidanud juba kodus korralikult harjutama, kuid tõsisem monoloogi pähe õppimine käis siiski alles bussis teel Rakverest Jõhvi. Selline vähene ettevalmistus kahandas minu enesekindlust veelgi, õnneks olin raamatu läbi lugenud ning teemaga vähemasti sina peal. Kuid žürii ees unustasin end eneselegi ootamatult täiesti ja elasin ettekantavasse katkendisse nii sisse, et enam ei tajunud ei ruumi ega inimesi enda ümber.
Minu monoloog rääkis Johannese enesega võitlusest rõdul, mil ta on enesetapu äärel. Püüdsin tajuda, mida võiks üks noor inimene, eriti veel meessoost, tunda, kui elu on ta nii nurka surunud, et viimset väljapääsu näeb lennus üle rõdu ääre. Ma ei ole enesetappude pooldaja – kaugeltki mitte. Tihtipeale ma ka ei taipa, miks nii ilus asi, nagu seda on elu, enesekeskselt ja oma lähedastest hoolimata käest lastakse, kuid sel hetkel žürii ees püüdsin ma mõista. Proovisin aru saada, kas selle lõpptulemuseni võib viia vanemate halb kasvatus, kehv sõpruskond, traagilised sündmused elus – olenemata sellest, kui hiljuti või kui palju aastaid tagasi on need juhtunud – või kaotab noor hing pea hormoonide ja igavuse tõttu. Selle seitsme minuti jooksul, kaamera meetri kaugusel ja prožektor näos, elasin läbi raamatu “Nullpunkt” peategelase Johannese tundeid.
Olles lõpetanud monoloogi, heitsin pilgu žüriiliikmetele, aga ma ei näinud neid –
prožektor pimestas silmi liialt. Polnud isegi teada, kui palju neid inimesi mind hindamas oli, kuid siis kuulsin aplausi ja mind tänati.
Esimese hooga ei adunud ma, kas see on viisakas “aitäh, et tulid, aga veel parem, kui ära lähed” või mõeldi aplausi tõsiselt. Lavanärv tuli justkui tagasi, aga see oli kuidagi teistsugune – pigem pinge langus ja liialt kiire üleminek närvilisest olukorrast vabasse. Nägin, kuidas tõusis mingi valge A4-paber, ja tundus, et selle taustal tõusis raamatu autori Margus Karu pöial. Naljakas, aga see oli kõige armsam asi, mida sel hetkel näidata, sest tundsin, et kui ma ka ei pääse filmi, olen pakkunud meeldivat konkurentsi ning saanud suurepärase kogemuse.
Läks mööda pisut üle kuu. Sõitsin bussis keset Poolat ja olin noorsoovahetusprojekti järel teel koju. Tervis oli kehv: palavik ja hääl meenutas pigem kraaksuva varese oma. Magasin parasjagu bussis, kui telefon helises. Et see oli võõras number, vajutasin unesegaselt kinni ja nautisin und veel kaks tundi.
Teadsin, et 9. juulil avaldatakse tulemused ja nii edasi pääsenud kui mittekvalifitseernunud noored saavad oma katsete kohta tagasisidet. Algusest peale võtsin otsuse vastu, et liiga kõrgeid lootusi hellitada pole mõtet, sest tegemist on üleeestilise projektiga ning teatriklassides käivate noortega võistlema hakata on minusugusel võhikul küllaltki raske. Seetõttu pean tõdema, et selle kuu aja jooksul, mil näitlejaid valiti, ma isegi ei mõelnud tulevase filmi peale.
Kui olin kaks tundi maganud, helises telefon taas. Jällegi oli kõne võõralt numbrilt. See kõne aga keeras kõigepealt mu päeva pea peale ja võib vast öelda, et ka kogu järelejäänud suve.
Helistajaks oli romaani “Nullpunkt” autor Margus Karu. Vestluse algus kukkus välja küll pisut kohmakas, sest esimese hooga ei mõistnud ma, kellega on tegemist, ja uniselt tuli küsimus: “Kes asi sa oled!?”
Margus Karu naeris pisut ja teatas siis rõõmuga, et olen 35 inimese sekka valitud, kes moodustavad Tallinna Rootsi gümnaasiumi 12. klassi. Uskumatu! Katsed toimusid ju Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis, Tallinnas isegi mitu korda, ning mina, kes ma olen pärit väiksest maakohast ja ei ole veel nime poolest mitte keegi, kvalifitseerusin nende viimase 35 inimese hulka! Kuigi kõik bussis istujad minu ja mu sõprade rõõmu ei mõistnud, oli õnn, mis meid valdas, meeletu ja see pole sugugi kahanenud.
Kogu filmiseltskonnaga kohtume sügisel, et end ka kõige ametlikuga kurssi viia, ja juba jaanuaris-veebruaris algavad võtted. Ülimalt vahva kogemus, mis jätkub täie hooga. Puhas rõõm, et noori filmindusse kaasatakse, usun, et sellest saab midagi vägevat!