Täna on leinapäev. Märtsiküüditamisest möödub 60 aastat.
Juhtkiri: Tehtud ülekohut me ei unusta
25. märts 2009, 08:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järjest vähem on meie hulgas neid, kellel on selle päevaga seoses isiklikke mälestusi.
Aastad käivad üksteise järel oma rada ning üha rohkem on põhjust süüdata mälestusküünlad.
"Okaskrooni" ees neile, kelle hauad on kuskil ääretus Siberis, ja kodukalmistutel neile, kellel saatus võimaldas pärast pika teekonna kaks korda läbimist leida viimne puhkepaik kodumaa mullas.
Rohkem kui kakskümmend tuhat eestlast, nendest enamik naised, lapsed ja vanurid, viidi vägivaldselt oma kodudest minema.
Kohe-kohe möödub kakskümmend aastat raudse eesriide ja Berliini müüri langemisest Euroopas, kuid ikkagi selle ala lääne poolel ei teata, ja tihti ei tahetagi teada, stalinistliku režiimi kuritegudest.
Ei taheta aru saada, et sisuliselt ei ole vahet kommunismil ja fašismil ning mõlemad totalitaristlikud režiimid panid massiliselt toime inimsusevastaseid kuritegusid.
Siiani kostab hääli nii läänest kui idast, et Lääne-Euroopa peab olema igavesti tänulik Nõukogude Liidule ja isakesele Stalinile, kes päästis Euroopa fašistlikust ikkest, ja seega tuleb juhtunud "näpuvead" unustada.
Ikka veel levib arvamus, et küüditamine oli tegelikult veidi pikaks veninud turismireis.
Kuni ühinenud Euroopas ei teadvustata, et mõlemad, nii fašistlik kui kommunistlik ideoloogia, olid oma olemuselt kuritegelikud, ja nende inimsusevastaseid tegusid ei võrdsustata, ei kao nähtamatu eesriie Euroopa lääne- ja idaosa vahelt.
"Ohvritel on õigus ei millelegi vähemale kui objektiivsele ja süvitsi minevale mineviku hindamisele, sest ilma tõe ning mäletamiseta ei saa olla lepitust," ütles Tunne Kelam Euroopa Parlamendi täisistungil.