Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lauri Saatpalu tähetund ... rekvisiitorina

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Lauri Saatpalu rekvisiitorina. | FOTO: Siim Vahur

Etendus jääb ära. Publik ei tea seda. Kulisside tagant astub välja teatri varjukuju – rekvisiitor. On tema suurhetk.

See lugu on hoopis armastusest, kinnitab Lauri “rekvisiitor” Saatpalu.


Olete tulemas Rakverre VAT teatri monotükiga “Rekvisiitori tähetund”. Kuivõrd olite mõelnud rekvisiitoriametile enne seda lugu?

Olen rekvisiitori ametit väga lähedalt näinud ja mõelnud selle peale. Mitte et ise seda pidada, ehkki peale sõjaväge – olin muide sõjaväes just Rakveres ja Virumaa metsades – läksin tööle Estonia teatrisse ja töötasin mitu hooaega teatris lavatöölisena. Olen rekvisiitoreid ja kõiki-kõiki-kõiki teatriala inimesi näinud, nii et olen väga sügavalt tuttav teatrielu ja teatriteemaga.

Muusikuna olete alati laval, kui lihtne või keeruline on kehastada lavatagust tegelast?

See on ju roll. Kui teed rolli, mõtled selle mehe endale selgeks. Mõtled välja, miks ta niimoodi käitub, lapsepõlvest saati, ja mis temast võib-olla tulevikus saab. See on tavaline näitleja käsitööoskus.

Kahtlemata oli mul suur eelis, kahtlemata sain paljudest asjadest rohkem aru kui inimene, kes pole nii pikalt teatri lavataguses ja tehnilise poole juures olnud.

Teisalt – “Rekvisiitori” tegevus toimub küll teatris, aga see ei ole ju teatrist, see on hoopis teistest asjadest.

Millest see lugu siis on?

Eks ta ole ikka armastusest, vastuarmastuse puudumisest, andetusest, andekusest, elu õigete hetkede möödalaskmisest, argusest, otsustusvõimetusest – kõigist hästi inimlikest asjadest. Sellepärast see lavastus paljudele inimestele korda lähebki. See puudutab, sest tegevustik võiks toimuda ükskõik missuguses teises asutuses. Rekvisiitor võiks olla mis tahes teise ametiala mees.

See ei ole puhas komöödia, ehkki nalja saab tükis muidugi ka, kohati ehk isegi hullupööra, aga see on ka hästi valus lugu.

Lisaks sõnale tuleb teil laval tantsida balletti ja laulda ooperit. Mis neist tuli kõige raskemalt kätte?

Kui rolli teed, teed tervikuna, roll koosnebki füüsiliset ja vaimsest pingutusest. Kahtlemata selle rolli tegelaskuju leidmine on pikem ja tähtsam protsess kui see, mida sellega füüsiliselt teed.

Ma pole küll kahtlemata enam 20aastane noor spordimees, aga tegelen iga päev liikumisega. Julgen väita, et ma jõuan ikka üle lava astuda küll.

Laulmine ... See inimene küll esitab igasuguseid näiteid, aga see ei peagi olema perfektne. Teen seda täpselt sama moodi, nagu see rekvisiitorgi teeb tegelikult – nii hästi, kui suudab tema, oma parema ettekujutuse järgi.

Teie elus on VAT teatril olnud koht juba 25 aastat tagasi. Mis tõi teid pärast pikka pausi taas sinna?

Olen selle teatri alustajaliige. 1987. aasta esimesest koosolekust saati. Mitte asutajaliige, sest asutasid selle Peeter Jalakas ja Aare Toikka. Alustajaliikmete seas on igasuguseid toredaid inimesi: Marika Vaarik, kinomees Riho Västrik, Emil Rutiku ja palju teisi. Olin seal kolm hooaega vist.

Ja siis tekkis paus, kuni naasite mullu Kompjalana lavastuses “The Black Rider”?

Päris nii ei olnud, aga ära tulin ma sealt küll, sest ega see teatritegemine vist mingil hetkel ... ma ei saanud aru ja küllap ma siis ei tahtnud õieti. Ju ei sobinud mina teatrisse ja teater minusse. Noor inimene ikka otsib ennast ja see ei olnud minu koht.

Siis tekkisid esimesed projektiteatrid, Linnateatris olin mitu aastat. Baltoscandalitel ka.

Siis tekkis 15 aastat pausi, kuni Tamur Tohver kutsus mind paar aastat tagasi Polygonteatrisse põnevasse tükki – Camus’ “Võõras”. Siis tuli juba Urmas Lennuki “Boob teab” ja siis “Black Rider” VAT teatris. Ja nüüd “Rekvisiitor”. Ja plaane on veel.

Kas nüüd olete teatriga teineteist paremini leidnud?

Kui inimesel pole haridust ja ta ei tea, mis ta tahab, siis ta otsib. Nüüd olen oluliselt vanemaks saanud. Kogemust, uurimist ja uudishimu on mul teatriga seoses alati olnud. Ei pea ilmtingimata olema klassikaline ülikool. Kuigi ma ei ole kunagi oma lavakooli- ega peda hariduse puudumist vooruseks pidanud, ikkagi puuduseks. Aga ma saan ka nii läbi, ja mis ma siis virisen. Ma ei lähe enam ülikooli. Lihtsalt ei lähe.

Mis rollid on tulekul?

Plaane on 2014. aastani. Plaanis on paar suuremat asja, muusika ja teatri sümbioosi, aga neid ma ei tahaks veel välja hõigata, sest sõjaplaan pole meil veel paigas. Vahele võib tekkida ka inimlikumate mõõtmetega asju, aga neid ma veel ei tea.

Tagasi üles