Sel suvel võib Sergo suurepärast esinemist nautida Linnateatri lavaaugus Georg Orwelli “Loomade farmis”.
Kultuur: Rakvere noormees peremehetseb lavafarmis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õnnitlused suurepärase esinemise puhul! Kuidas etendustega rahule jäid?
Tänan. Noh, eks paremini saa alati teha. Tükk ise on väga hea, samas loodan, et andsin endastki parima. Kokkuvõttes olen rahul.
Laval oled sa farmi peremehe rollis, kas valisid ise sellise osa või oli see lavastaja kindel soov?
Me kõik proovisime erinevaid osi mängida. Lõpuks siis näis, et mulle sobib peremehe oma kõige paremini. Loomulikult jäi lavastajale viimane sõna.
Kas näitlejatee oli sinu loomulik elujätk, plaan näitlejaks saada oli lapsepõlveunistus?
Ei, absoluutselt mitte. Enne lavaka katseid polnud ma suurt teatriga kokku puutunud. Kindlasti ei ole see mu eluunistuseks olnud, pigem oli see pime juhus. Naljatasime kunagi põhikoolis sõbraga, et kui kuskile kõrgkooli sisse ei saa, siis lähme näitlejaks õppima. Kuigi sain sisse Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima, siis aasta möödudes mõtlesin, et võiks ikka lavakasse ka proovida.
Tegelikult läksin ma sõpradega kaasa, siis mõtlesingi, et tühja kah, proovin siis ise samuti. See oli justkui mingi vooluga kaasaminek, ega ma aru saanudki, kuhu ja mis ja miks. Asjad lihtsalt kulgesid iseenesest. Kuid katsetel soov näitlejaks saada aina kasvas, siis ei läinud enam niisama katsetama, vaid andsin endast kõik, parima.
Ega ma osanud ju arvatagi, et näitlejaks õppima pääsen, see oli ootamatu. Ja kui selgus, et olen kooli vastu võetud, ei saanud veel päris hästi isegi aru, millega tegu või mis nüüd saab. See oli üllatuseks mitte ainult minule endale, vaid ka kaaslastele.
Kas ajakirjandust läksid sihikindlalt õppima, mitte nagu näitlemist, puht juhuse tõttu?
Jah, ikka, eesmärgiks oli saada spordiajakirjanikuks, -reporteriks. Et tundsin ning tunnen siiani spordi vastu huvi, tundus see ainuke loogiline valik.
Tallinn ja Tartu on nii erinevad linnad. Kus sulle rohkem meeldib elada, olla?
Tartu meeldib mulle väga. Käin seal hea meelega senini. Tallinnas pole ka väga viga, kuid on liiga palju sagimist, närviline, elutempo on kohati liiga kiire, kuid eks harjub. Tartu on rahulikum ja inimesesõbralikum, elamiseks ehk sobivam.
Tundub, et sa oled rahumeelne ja rahuarmastaja. Meeldib sulle tihti eemal, üksi olla?
Jah, mitte et ma nüüd suur erak oleksin, kuid pikema Tallinnas olemise peale igatsen ma ikka tihti üksi olla ja rahu nautida. Siis sõidangi bussiga koju Rakverre ja kui aega on, siis olen heameelega hoopis Võsul vanavanemate juures. Võsul olen ma üldse suurema osa oma kooliaja suvedest veetnud. Eriti meeldib mulle seal hiliskevadel, sügisel ja talvel, siis pole liigset rahvamassi. Muidu meeldib mulle väga kodus niisama olla ja puhata.
Kuidas lähedased, vanemad sinu näitlejaametisse suhtuvad?
Tegelikult juhtus nii, et ega ma alguses neile öelnudki, et katsetele lähen. Kui kooli pääsesin, siis alles ütlesin, et nüüd saab minust hoopis näitleja. Isa alguses küsis muigega, et noh, mis seal Tallinnas siis paremat on, aga sellega see ka piirdus. Ikka toetavad ja on rahul.
On sulle öeldud, kellele sa väga sarnaned?
Jah, senini olen ikka Jaan Tätte olnud. Seda on öeldud korduvalt.
Ütleks, et kohe koopia. Kuidas sa ise Tättesse suhtud, on ta sulle teatavaks eeskujuks?
Tätte meeldib mulle väga. Näitlejana ta nii suur eeskuju polegi, ega ta isegi enda rolli näitlejana tähtsaks pea. Rohkem rõhku paneb ta siiski loomisele, ka mulle pakuvad enam tema tekstid. Laulud ja näidendid meeldivad väga.
Kuidas endal loomisega on?
Keskkooli ajal kirjutasin oma paar-kolmkümmend luuletust, mis peaksid veel kuskil sahtlipõhjas alles olema. Avaldanud ma neid pole kellelegi, isegi pole tükk aega neile pilku heitnud. Küllap sinna see asi jääb.
Laval sind pilli mängimas ei näinud. Miks?
Ma kahjuks ei oska pilli mängida, sellest tunnengi suurt puudust. Olen proovinud kitarri kätte võtta, et musitseerimist harjutada, kuid kas asi on püsimatuses või aja puudumises, siiamaani pole midagi välja tulnud. Kuigi ega seal suurt keegi osav muusik polnud, suuremalt olime kõik algajad. Kuid n-ö bändi trügimist oli palju, vaatasin, et seekord annan endast laval kõik, ei hakanud siis vägisi pilli taha pigistama. Aga laulda ikka õnnestus paaril korral. Laulda meeldib küll.
Eeskujud, oskad sa mainida kedagi?
Ei oskagi, ja ega seda üht ainsat olegi, neid on ikka rohkem. Üritan võtta võimalikult paljudelt erinevat, kõike head, mis silma jääb. Eestis on palju häid näitlejaid, kellelt üht-teist õppida.
Oled sa enesekriitiline?
Jah, ikka, muidu ei saakski. Kui ikka õhtul laval midagi viltu läheb, siis järgmine kord üritan anda kõik, et see enam ei korduks. Nõuan endalt parimat, vähesega ei lepi. Polegi mõtetki.
Aga teiste kriitika, kuidas sa seda talud?
Senini pole midagi halba öeldud, seepärast ei oska kohe vastata, küllap peab ikka taluma. Aga eks näis, kui midagi ütlema tullakse.
Lava- ja eraelu, alati pole lihtne neid lahus hoida.
Ega ole jah, vahel ikka juhtub, et päeval toimunu mõjutab õhtust etendust. Siis on sant tunne, ei tule kohe miskit välja. Seepärast peab oskama end kuidagi välja lülitada. Kui kell kukub ja lavalemineku aeg käes, tuleb argine elu selja taha jätta, kuid jah, iga kord see loomulikult ei õnnestu. Kuid siis mõtlen jälle, et kui paha on laval, mäng ei tule välja, mage tunne, see paneb järgmine korda paremini valmistuma.
Etendused olid juunis ja tulevad nüüd augustis ja paar korda septembris veel. Mida vahepeal teed?
Tahaksin võimalikult palju ringi käia, puhata ja niisama vaadata. Kindlasti koju Rakverre jõuda, ja kui rohkem aega, siis ikka Võsule ka.
Mis tuleb pärast “Loomade farmi”?
Augustist peaksid hakkama proovid Saša Pepeljajeviga teatris No99, nii palju veel tean öelda, et tegemist on samuti ühe kursuse diplomilavastusega. Septembriks peaks tükk lavale jõudma.
Mis saab edasi, kui kool läbi, tänasel päeval enam vist näitlejaid teatritesse ei suunata?
Ei oskagi öelda. Nii see on, teatritesse suunamist ei ole. Nüüd tekibki selline nõutu olek, näitlejaid on palju, konkurents suur, ei teagi, paljudele tööd jätkub. Ausalt öeldes ei julge veel nii kaugele ette mõelda, hirmutav on. Olen avatud kõigile pakkumistele. Ootan huviga.