Rakvere Teatrikinos linastub jaanuari esimesel nädalal dekadentlik ekskurss Rooma ööellu “Kohutav ilu” (“La Grande Bellezza”).
Rakveres näeb kohutavat ilu
2. jaanuar 2014, 15:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavusel Cannes'i filmifestivalil esilinastunud ning neli Euroopa Filmiakadeemia auhinda võitnud “Kohutav ilu” pälvis PÖFFi EurAsia võistlusprogrammi grand prix' ning on Itaalia kandidaat parima võõrkeelse filmi Oscarile.
Mürtsub trumm ja pillid hüüavad. Rooma kesklinna hiiglaslikus katusekorteris käib metsik pidu kogu öö, sest Jep Gambardella (Toni Servillo) saab 65aastaseks. Sisalikulaadsest graatsiliselt salvavast Jepist on saanud Rooma dekadentsi sümbol. Jesuiitide ja Medicite traditsioone järgides teab ta inimeste eludest rohkem, kui vaja oleks, ning naudib oma mõjuvõimu Roomas nagu antiikse marmordžungli täieõiguslik valitseja. Ometi on see sünnipäev tema elus märgiline ja äkiline silmitsi seismine surelikkusega paiskab Jepi – ja meid koos temaga – unenäolisele ringreisile läbi Rooma oleviku ja mineviku, läbi Jepi mälestuste, ihade ja purunenud unistuste.
“Kohutav ilu” on liiga aristokraatlik, et mingist narratiivsest struktuurist kinni pidada, vaid pakub selle asemel kirevat seiklusreisi, mis lõikab ajast ja ruumist galantselt läbi nagu nuga Parma singist. Kes on Felliniga sina peal, see teab, kuidas vahel tuleb end lihtsalt ekraani meelevalda usaldada. Kui aga Fellini kujutas Roomat armastusega, siis Paulo Sorrentino jaoks on kuldse pealispinna all kihtide kaupa ladestunud ajastute kõdu. See film on ühtaegu nii ood kui eleegia Roomale.
Paulo Sorrentino sai tänavu 43 aastat vanaks ja tegi oma karjääri parima filmi. Ehk kangutab teda mõte surelikkusest nagu Jeppi? Ehk tuleb igaühele abiks, kui vikatimehe riidesahin meile meie aega ja kohta vahel meelde tuletab?