27. juunist 2. juulini toimus Saksamaal Lindau linnas 60. noorteadlaste ja nobelistide interdistsiplinaarne konverents, kus osales ka kaks Eesti noorteadlast.
Noorteadlane Nobeli laureaatide kõrval
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohtumisele said kutsed 59 Nobeli laureaati ning 650 noorteadlast üle maailma, viimaste hulgas ka ainsad eestlastest osalejad: füüsik Els Heinsalu ning keemik Anneli Kruve - mõlemad Rakveres gümnaasiumihariduse saanud.
Järgnevalt kõneleb Anneli Kruve Nobeli laureaatide kohtumisest ja sellest, kuidas juhtus, et algselt arstiks saada soovinud naisest hoopis edukas keemik tuli.
Rääkige palun Nobeli laureaatidega kohtumisest.
See on väga eriline üritus. Kusagil mujal sellist konverentsi ei korraldata.
Rahvusvaheline on üritus väga lühikest aega olnud; kuigi konverents ise toimus kuuekümnendat korda, oli see algselt mõeldud sõjajärgse Saksa teaduse ülespoputamiseks. Sellel aastal olid kolmandat korda kohal kõikide valdkondade laureaadid.
Tavaliselt kohtutakse erialade kaupa – kas ainult keemia, füüsika või meditsiini laureaadid.
Ühelt poolt on konverents vajalik kontaktide loomiseks, teisalt aga annab see noorteadlastele võimaluse laureaatidega suhelda, saada nendelt inspiratsiooni ning arendada ka teadlastevahelist diskussiooni.
Selle aasta konverentsil olid hästi tugevalt esindatud ka energiasäästu ja keskkonnateemad. Nende kohta oli mitmel laureaadil ettekanne ja tekkis päris huvitavaid diskussioone. Diskussioon edendab kindlasti teadusuuringuid.
Eestist pääses konverentsile vaid kaks noorteadlast, millest just selline valik johtus?
Ma täpselt ei oska öelda, kuidas, sest valiku tegid konverentsi korraldajad, ja nagu hiljem selgus, andsid valikusse panuse ka laureaadid ise. Ilmselt otsustati ka teadustöö publikatsioonide järgi.
Saadud kohtade arv ei kajasta otseselt ei riigi teaduse taset ega ole ka kuidagi seotud riigi rahvaarvuga.
Kõige rohkem teadlasi oli Indiast ja siis Saksamaalt, mis on ka loomulik, kuna Saksamaa korraldab konverentsi.
Millised olid konverentsi säravamad hetked?
Neid oli päris palju.
Üks mulle kõige rohkem sümpatiseerinuid oli 85aastane härra nimega Oliver Smithies, kes tegi ettekande oma laboripäevikust.
Näitas pilte oma laboripäeviku esimesest sissekandest, väljavõtteid läbi aegade ning rääkis juurde lugusid, kuidas tema elulised kogemused on teda karjääris edasi aidanud. Kuidas ta oli teinud erinevaid avastusi sellest alates, kui ta lapsena emaga pesumajas käies oli näinud tärklisega töötlemist, ja kuidas ta sellega hiljem edasi tegutses. Ta oli tõesti väga vaimustav ja 85aastaselt on ta ikka veel väga vaimustunud oma tegemistest. Tema viimasel slaidil oli tema viimane, konverentsile eelnenud laupäeval tehtud sissekanne oma laboripäevikusse.
Ja veel üks väga huvitav teema, mis oli jutuks mitmel korral, oli perekonnaelu versus teadus.
Et naisteadlastel on üldarvamuse järgi raskem hakkama saada, kuna neil on lapsed ja kõik muu kaasaskäiv, kuid päris paljud teadlased ütlesid, et tegelikult on see täiesti võimalik. Näiteks seesama kõnealune meesterahvas leidis, et ka meestel on lihtsam teadust teha, kui nende naine on seotud mingisuguse sama asjaga, et siis on võimalik teineteist abistada. Ma küll loodan, et ka teistmoodi on võimalik, et ei pea koos laboris töötama.
Samuti oli juttu keskkonnasäästlikkusest. Näiteks sellest, et väga paljude laborikatsete jaoks kasutatakse palju keskkonnaohtlikke aineid. Üks ettekanne oligi selle kohta, kuidas teha juba laborist alates asju keskkonnasõbralikumaks. Et ei oleks nii, et keemiakatsed ise on keskkonnale ohtlikud. Samuti räägiti üldisest energiasäästlikkusest, ja kuidas me saaksime oma planeeti nii-öelda päästa.
Kõige vanem konverentsil ettekande teinud mees belglane Christian de Duve, rääkiski üldiselt evolutsioonist.
Sellest, et kuna ta on tohutult vana, siis on näinud oma silmaga populatsiooni kasvamist ja seda, mis see endaga kaasa toob.
Ta rääkis oma kogemustest ja ka natukene sellest, mida me võiksime teha. Rõhutas, et peaksime mõtlema avatumalt ja rohkem selle peale, et oleme vastutavad oma järglaste ees, millise maailma me neile anname.
See on minu arust väga oluline, et laureaadid, kes on ikkagi süvateadlased, mõtlevad ka maailma üldise eksistentsi peale.
