Karusaare talu laudas jookseb ringi kaksteist triibulist

Triibulistest kõige väiksema ja väetima ristis peremees Kutsuks. “Ta on mulle koera eest. Tuleb kutsumise peale vett jooma ja jookseb järele,” kõneleb Hardo Tamm umbes kaks nädalat tagasi sündinud metsseapõrssast.

Just nimelt, kaheteistkümne triibulise näol on tegemist metsseapõrsastega, kelle ümber on viimased nädalad tiirelnud Sämi-Tagakülas asuva Karusaare talu perenaise Elen Põdra ja peremehe Hardo Tamme igapäevaelu.

Nende laudas on lisaks põrsastele ka neli emist, kes praegu oma päevi eraldi aedikutes mööda saadavad, sest peale poegimist tahab emis paar nädalat omaette hoida, nagu ta looduses teeb. “Vahel võib mõni armukadedaks minna, et teisel on ja mul ei ole, ja siis võib igasuguseid äpardusi juhtuda,” kõneleb Hardo Tamm.

Ja äpardusi on ka neil juhtunud. Siis, kui emised juba tiined olid, aga polnud eraldi aedikutesse pandud, ajas ülejäänud kari ühe emise minema.

Pererahvas arvas, et emis pole üldse tiine. Pidasid isegi jahimestega nõu ja nemadki olid sama meelt. Lõpuks tuli välja, et ikkagi on. Õnnetul kombel oli kari sellele emisele aga viga teinud ja üks põrsastest sündis vigasena.

Vigast põrsast ei võtnud ema omaks ja peremehel tuli looma lutipudelist toitma hakata, et see ellu jääks. “Põrsast on väga raske toita. Neil on seedimine nõrk,” ütleb peremees ja annab ühte jalga lonkavale Kutsule luti lõugade vahele. “Luti omaksvõtmisega läks tal natuke aega,” lisab Hardo Tamm, kes lutitab põrsast päeval iga kolme tunni tagant. Viimane toitmine on veel kella kümne-üheteistkümne ajal õhtul ja hommikul kella 6 paiku pälvib peremehe tähelepanu esimesena jälle Kutsu, kes pudelit ootab.

“Ma haigeks jääda ega ära käia ei saa. Siis kukub kogu süsteem kokku. Kas või lonkad, aga teed edasi,” naljatleb peremees.

Pudelis on lehma ternespiim (see moodustub pärast poegimist lehma udaras ja aitab vasikal kohaneda välismaailmaga).

“Kui siga poegis ja põrssa hülgas, pidime õhtul kell kaheksa otsustama, mida põrssale süüa anname,” meenutab perenaine Elen Põdra, kes esimese hooga guugeldama hakkas ning sai teada, et põrsaste seedimise toimima hakkamiseks ja üldse ellujäämiseks on neile ülioluline saada ternespiima.

No mõtlesid, et ostavad kitsepiima, siis jälle turgatas, et oma talus on ju lambad, kellel on talled. “Siis meenus, et õel on kogutud oma rinnapiima,” lisab perenaine veel ühe läbimõeldud variandi.

Et Elen Põdra õel oli sügavkülmas ka lehma ternespiima, otsustati selle kasuks ja aeti esimesed kaks päeva läbi üles sulatatud piimaga. Nüüd saab Kutsu muna-piimasegu.

“Kuigi hästi oluline oleks olnud, et ta oleks saanud kasvõi paar päeva oma ema piima,” ütleb Elen Põdra ja lisab, et ega nad teagi, mis põrssast saab. Vigastatud ja asendustoidul Kutsu ongi oma kasvult teiste põrsastega võrreldes tunduvalt väiksem.

Peremees, kes ühtegi teist looma nii pikalt lutitanud ei ole, loodab, et metsseapõrsas ikka kosub. “Öösel tulevad teised põssad tema juurde magama, siin lambi all on soe. Nad turgutavad teda ja on talle seltsiks,” räägib Hardo Tamm ja pakub, et teised põrssad viivad aeg-ajalt teda ka emise juurde tissi otsa, sest on neidki kordi, kui peremees tuleb lutipudeliga, aga põrssal kõht tühi ei olegi.

Praegu ootavad emised aega, mil aedikud ära lõhutakse, et nad saaksid oma poegadega vabamalt ringi liikuma hakata – sotsiaalsed loomad, nagu nad on.

Nii palju vabamalt liikuma, kui seda suletud laut üldse võimaldab, sest sigade Aafrika katku levima hakates kolis Hardo Tamm oma metssead lauta, et loomi mitte hävitada. Need ilusad ajad, mil päeval sai aedikus päikest nautida ja õhtul umbes hektarisuurusel maaalal ringi joosta, on nüüdseks Karusaare talu metssigadele ilus mälestus.

Enne katku levima hakkamist plaanis peremees sigu ka põldu harima panna – et laseb neil ühe koha põllulapist üles tuhnida ja tõstab siis aediku järgmisesse paika, kus kärssnina saab sama korrata. Plaaniks see aga jäigi.

Et õues loomad enam olla ei tohi, on pidanud Hardo Tamm nuputama, kuidas nende elu võimalikult talutavaks teha. Õnneks pole laudal betoonpõrandat, vaid hoone on ehitatud vanade eestlaste kombel kividele. Tuleks loomadel lebada betoonpõrandal, oleks nad juba ammu stressis.

Võimalikult looduslähedaste tingimuste loomiseks on peremees lauta toonud mättaid. Vahepeal viskab ta sinna otra ja kastab mättaid veega, et tekiks muda, kus sead püherdada saavad.

Sügamise tarvis on lauta püsti pandud 40 prussi, mis sead on mõnest kohast lausa ümmarguseks “lihvinud”.

Toidulaudki on tunduvalt kesisemaks jäänud. Rohtu ette tuua enam ei tohi. Nii ongi sigadele lausa pidupäevaks need korrad, kui lammaste tarvis avatakse silorull ja kärssninad sealt osa saavad. Varem käis peremees Rakvere tammikust tammetõrusid korjamas ja söötis neid sigadele. Ka see on nüüd keelatud.

Kõhtu täidavad ainult teravili ja munad, mida munevad talu mahekanad. “Mune saavad nad vahel maiuspalaks, ämbriga me mune ikka ette ei tassi,” täpsustab perenaine Elen Põdra. “Nädalas korra ja igaühele jao pärast,” lisab peremees, kes sigade põhitoiduks segab kokku kanepi-, odra- ja nisujahu, väheke kaera ning mineraale.

Hardo Tamme unistab, et saaks veterinaar- ja toiduametiga kokkuleppele ja tohiks sigade tarvis poolloodusliku aia ehitada: puud metsa servas poolest saati maha võtta ja latvadeta tüvedele võrgu ümber tõmmata. Nii ei pääseks keegi sisse ega välja, aga sead võiksid juurikaid tuhnida. “Kärss peab neil töötama, muidu hakkab kuivama,” selgitab peremees.

Joosta muidugi ei saaks ja see on sigade jaoks tõeline probleem. “Siga tahaks lausa spurtida, joosta kohe sada meetrit, nii et hingeldab,” teab Tamm oma hoolealuste soovidest kõneleda.

Kui pererahval tekkis plaan hakata sigu pidama – sest ühes õiges eesti talus peab ikka üks siga olema – otsustati põrssaid ostma hakates just metssearistandite kasuks seepärast, et lauta esilagu ei olnud ja metsanotsude eest hoolitsemine tundus paar-kolm aastat tagasi veel tunduvalt lihtsam kui pidada kodusiga.

Et metssiga pole aretatud, ei ole ta nii õrn kui kodusiga ja saab looduslikes tingimustes hakkama kas või juba seepärast, et on karvane ja külma ei karda.

“Möödunud aastal vaatasin põhiemise järgi, et ilm külmaks veel ei lähe. Ja ei läinudki, sest seal karv veel väga tihe ei olnud. Nende töödega, mis enne külma oli vaja ära teha, oli aega küll,” räägib peremees.

Kitsad olud ongi saanud juba saatuslikuks kuldile (kui emised on ristandid, siis viimane kult oli puhas metslane), sest tema töö sai otsa, kuna enamate põrsaste jaoks ruumi lihtsalt pole.

Ja nii kurb, kui see ka ei ole, ootab sama saatus mõnd põrsastki – lihtsalt elu paratamatus.