Päev õpetajana päädis hindega kolm miinus

Kooliaasta viimasel nädalal võtsin vastu raske, kuid ahvatleva väljakutse – proovisin õpetaja ametit, mis nõudis mitmesuguseid oskusi: tuli juhendada, õpetada, ja mis eriti lahe – mängida “Pikka nina”. Foto: Marianne Loorents

Ühel päeval räägib lapse õpetaja muu jutu sees, et sõidab päevaks ekskursioonile ja vaja oleks asendajat. Misasja? Siin on selline lapsevanem olemas, kes soovib proovida midagi uut. Kõhklemata. Mõtlemata. Et kogeda, kui keeruline see töö ikkagi on.

Eelmisel õhtul on mul närv sees. Tunniplaanis on esimesel klassil eesti keel, matemaatika ja kunstiõpetus. Olgem paindlikud, mõtlen. Õpetaja lubas töölehed jätta, kuid midagi tahaks veel teha. Rääkida elust, kuulata nende mõtteid. Haaran riiulist Ellen Niidu “Paekivi laulu”. Nii igaks juhuks.

Kolmapäev. Imelik komme on mu lapsel: minna kooli kell 7.30, et olla esimene. Mina laekun viis minutit enne kellahelinat. Jalutan väärikas rahus klassi poole, teretan õpetajaid, vaatan pisut rangema pilguga väänikuid. Klassiruumi ees ootavad lapsukesed juba murelike nägudega. Oh jummel, võti. Pean kiirustama – viuhti – ja sörgin klassiust avama.