Viimane põlvkond enne roboteid

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Kui ma õpetaja olin, kogusime mälestusi kooliajast. Mulle meeldis neid lugeda. See oli emotsionaalne ja valdavalt helge lugemine. Tuntud spordikommentaator Lembitu Kuuse kirjutas: “Ma olen õnnelik, et sain koolis käia Rakvere 1. keskkoolis, mis oli maailma parim kool. Seal õpetasid mind maailma parimad õpetajad ja mul olid maailma parimad klassikaaslased.”

Kord sõitsime mööda reaalgümnaasiumist, kus mu pojatütar õppis 12 aastat. Ma mõtlesin, et provotseerin teda veidi, ja ütlesin, et miks küll mõni peab käima koorunud välisvärviga majas, kui paarisaja meetri kaugusel on ilus valge maja. Ta vastas nii: “Tead, vanaema, maja välimus pole üldse oluline. Küllap ta varsti korda tehakse. Tähtis on see, mis toimub maja sees. Ja mulle see meeldib.” Ongi hea, et tema on uhke oma kooli üle ja mina oma üle. Selle kooliaasta algul räägiti jälle, et pole olemas eliitkoole ja tavakoole, et kool, kus sina käid, ongi parim.

Õpetaja kõige suurem rõõm on see, kui ta kuuleb oma õpilasest, kellel on elus hästi läinud. Minul meenub sel puhul alati mõni lugu kooliajast. Kui lugesin persoonilugu Olav Kreenist meenus mulle järgmine lugu. Ta oli tark poiss, eriti reaalainetes. Eks matemaatikaõpetaja lootis, et ta läheb seda ka edasi õppima. Kui ta klassijuhatajalt kuulis, et Kreen läheb hoopis põllumajanduse mehhaniseerimist õppima, ütles ta: “Kuradi tark poiss oli, kahju. Aga eks targa traktoristiga on ka mõnus juttu puhuda.”