Vanaema koorekannuga on silm nii harjunud, et ei oska seda millekski eriliseks arvata. See on laual olnud ajast, kui end mäletad. Ükskord vaatad sellele põhja alla ja ... üllatud.
Koorekannude habras ja salajane elu
10. jaanuar 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni vanaaegne klaasist lauanõu võib äkki paeluda pilku, tekitada tundeid ja mälestusi, kõnetada. Just nõnda juhtus Tiit Mäekiviga, kunagise staarkorstnapühkijaga, kes vahepeal on pühendunud restaureerimisõpingutele ning jõudnud eluga teispoole Soome lahte. Tema silmad avas vanaema klaasist koorekann.
“Kui esivanemad siit ilmast lahkuvad ja kui sulle jäävad neid meenutama koorekann ja suhkrutoos, hakkadki märkama teistes peredes samasuguseid asju. Siis hakkad nende esemete ajalugu ja tootjaid uurima,” rääkis Mäekivi, kel koorekannude ja suhkrutooside kogumisest saanud haarav hobi.
Valiku aastatega kogunenud kollektsioonist, kus nii 30ndatest kui ka 90ndatest pärit esemeid, seadis Tiit Mäekivi näituseks “Mõttetu rämps või hinnatud tarbekunst?” Lääne-Virumaa keskraamatukogus.
“Kui oled asja juba natuke uurinud, vaatad, kui palju on kannudel vorme ja toone, ükski asi ei kordu. Hakkasin neid otsima ja ostma,” rääkis mees aegapidi aina süvenevast harrastusest, mis viib teda laatadele ja vanakraamipoodidesse.
Põnevaid nõusid nähes lähevad Mäekivi silmad põlema. “Huvi on teinekord nii suur, et ei malda kohvigi ära juua, vaid kipun selle sülle kallama, üritades kohe piiluda, mis on tassi põhja all kirjas,” jutustas Tiit Mäekivi emotsionaalsest suhtumisest klaasi, portselani ja fajanssi.
Kollektsionääri sõnul on imetoredaid esemeid olnud müügil lausa sentide eest, mõnes peres joob aga kass piima kausist, mida nähes hakkavad asjatundjal käed värisema.
Mõnikord õnnestub pilku püüdnud ese ära osta, teinekord mitte. “Eks ma ikka vaatan hinda, väga kalleid asju ei osta,” nimetas ta.
Mäekivi laseb kogumist juhtida tunnetel: kui pole üldse mingit tootjamärki, aga asi ise on võluva vormiga ning mõnekümne sendi eest saadaval, saab see kindlasti ära ostetud. Pärast on aega kataloogidest ja internetist uurida, millega tegu. Ja ilus asi on lihtsalt ilus asi.
Tavaliselt kuuluvad komplekti koorekann ja suhkrutoos ning mõnel puhul ka alus, nii et terviku kokkusaamine võib pakkuda omakorda hasarti ning juhuste mängu.
Tootjanimed Arabia, Langebraun, Lorup, Riihimäki, Kuznetsov tulevad tuttavad ette pea igale nõudehuvilisele. Tiit Mäekivi kollektsiooni kuulub muu hulgas esemeid tootjatelt, kes enam ei tegutse, ja maadest, mida enam kaardil polegi, Tšehhoslovakkia näiteks. Koorekannud kunagise restorani Olümpia logoga või kirjaga Pecтopaн meenutavad nõukogude aega.
Ehkki Mäekivi on klaasi ja portselani ajalugu juba mitu aastat uurinud, peab ta ennast algajaks, kes ei tunne seda maailma veel kuigi sügavalt, ent täiendab teadmisi igapäevaste otsingute käigus.
“Mul trehvas Soomes ette üks kann. Mõtlesin nädal aega, kus ma olen seda näinud. Siis meenus: kunstiakadeemias vana portselani loengul. Guugeldasin. Oligi see! Kihutasin kohe 50 kilomeetrit maha, et ära osta,” meenutas ta ühte juhtumit.
Kauneid vanu nõusid kogub Tiit Mäekivi silmailu pärast, nende kasutamisest pigem hoidub, sest on saanud paar kibedat õppetundi, kuidas kõige haruldasemad esemed kipuvad ka hoolika ja heatahtliku vaataja sõrmede vahelt kildudeks kukkuma.
Sellepärast paiknevad näitusel eksponeeritud nõud klaaskappides.
Lisaks võluvate nõude näitamisele ja tutvustamisele on Tiit Mäekivi väljapanekul missioon: hoida ära barbaarsust. Nimelt on mees leidnud prügikastide juurest ära visatud väärtuslikku portselani ja tuntud kaubamärkidega klaasnõusid, mille väärtust – kui mitte emotsionaalset, siis vähemasti materiaalset – inimesed ei mõista.
“Olen kuulnud lugusid, kuidas prügimäele on viidud vana kapp, mis on ise väga hinnaline, sees puruks pekstud Langebrauni nõud ... Inimesed ei tea, mis need on, ei oska hinnata,” lisas ta. Kaunid esemed on Mäekivi sõnul väärt paremat saatust: hoidmist ja imetlemist.
“Minult on küsitud, mida ma selle koguga edasi teen. Eks ta ühtpidi ole pensionisammas ja läheb kunagi edasi järgmisele fanaatikule,” lisas Tiit Mäekivi.