/nginx/o/2017/02/14/6341505t1h8188.jpg)
Paari viimase nädala jooksul olen pidanud tõsiselt juurdlema küsimuse üle, kas siirduda asendusliikmena riigikokku või jätkata seniseid tegemisi ja ettevõtmisi maavanemana. Otse valituks osutumise puhul olin vastused enda jaoks läbi mõelnud juba kandideerimisotsust vastu võttes, kuid on selge, et asendusliikme roll seab mõningaid piiranguid.
Esiteks on alati olemas võimalus, et minister oma senisest ametist loobub ning valib parlamendi lihtliikme töö. See teadmine sisendab aga määramatust ja ebakindlust, kas alustatud töö saab ka lõpule viidud.
Teiseks annab asendusliikmeks olemine oluliselt vähem võimalusi otsustada komisjoni kuuluvuse üle. Mulle aga on esmatähtis teatud valdkondade eest seismine, mitte kõigest formaalne tegevus või kuuluvus. Seega on see minu jaoks küsimus vastutusest, kas rahulduda parlamendi lihtliikmeks olemisega või suuta riiklikul tasandil midagi oma maakonna ja inimeste jaoks ära teha.
Paari aasta eest otsustasin siirduda senisest rahvusvahelise haardega ettevõtlusest poliitikasse ning võtta vastu maavanema ametikoht. On tõsi, et ühe valdkonna oskusteabe viimine teise valdkonda võib anda olulist lisaväärtust nii süsteemi toimimisele kui ka uutele suundadele või ettevõtmistele. Era- ja avaliku sektori sarnasusest on ju üsna paju kõneldud ning teatud printsiibid ongi ülekantavad ja analoogina võetavad. On aga üks asi, mis on kardinaalselt erinev ja mis erinevalt äri ülekandmisest avalikule sektorile toimib vastupidises suunas. See on vastutus.
Aastakümneid on defineeritud ettevõtte ja ettevõtja peamiseks eesmärgiks kasule orienteeritust. See seab ka isiklike huvide, oma ettevõtte käekäigu, aktsionäride eest seismise ja klientide huvi esiplaanile. Viimaste aastatega on see lähenemine pisut muutunud. Nii teaduskirjandusse kui ka praktikasse juurdunud mõiste ettevõtte sotsiaalsest vastutusest tuleneb kohusetundest anda midagi tagasi nii oma kodumaale, piirkonnale, kus tegutsetakse, inimestele, kes tegevusega seotud on, kui ka kogu keskkonnale, mis on teinud ettevõtte tegevuse võimalikuks. Ükskõik, kas reklaami ja turunduse eesmärgil või siirast heatahtest, annetavad need firmad osa kasumist heategevuseks või keskkonna hüvanguks ning toetavad võimalikult suurt gruppi või kogukonda. Poliitikul on samasugune vastutus- mitte seista oma isikliku heaolu, vaid laiema grupi ning suurema piirkonna eest.
Maavanemana ametisse astudes võtsin südameasjaks tegeleda nii nende probleemidega, millega ettevõtjana kokku puutusin kui ka uute probleemidega, millega ametikohustustest tulenevalt silmitsi seisin. Seni ühtse kavata ning üsna killustunud ettevõtlus ja turismialane tegevus olid selgelt üheks prioriteediks. Alustasime meeskonna loomise ning nii ettevõtete kui turismiteenuste pakkujate kaardistamise, ühiste arutelude, konverentside ja tegevuskava loomisega.
Samuti oli minu südameasjaks maakonna põllumajandus ja põllumajandusettevõtlus, kes rasketel aegadel oma mitmesuguste probleemidega üsna üksi olid jäänud. Ka tahe ja püüe kaasa aidata ning midagi teha annab innustust ja võib viia koostööle ning tulemustele. Samuti sai oluliseks infrastruktuur, mis mõjutab kogu piirkonna ettevõtlust ja eluolu. Kuid samavõrd tähtsad on ka erinevate elualade esindajad, siinsed tublid inimesed, kes väärivad märkamist ja tunnustamist, olgu selleks ettevõtjad, politseiametnikud, kiirabitöötajad, raamatukoguhoidjad, päästjad, käsitöölised või loome- ning huviringijuhid. Viimaseks põletavaks probleemiks on loomulikult perearsti ja Rakvere haigla temaatika, mis puudutab palju rohkemaid inimesi, kui vaid paari ajakirjanduses läbikäinud näidet ning eeldab pikaajalist plaani ja pidevat tähelepanu.
Nii laia valdkonnaspektri eest hea seismine ei ole riigikogu asendusliikmena võimalik. Kuid juba alustatut tuleb edasi viia. Asjaosalistel on tekkinud õigustatud ootused, mida oleks ülekohtune eirata. Tunnen endal kohustust ja vastutust nende teemadega maavanemana edasi liikuda!
Tänan kõiki, kes näitasid üles usaldust! See on märk õigel kursil olemisest!